Blog

Uudised

Andrus Punt: Tartu on võrratu, miks mõni poliitik teda vihkab?

Andrus Punt: Tartu on võrratu, miks mõni poliitik teda vihkab?

Kohtumistel noortevaldkonna inimestega langeb Tartule selline kiituselaviin, et nii võib veel uhkeks minna! Teised omavalitsused käivad meie sotsiaalvaldkonna teenuste taseme ja hulga pealt snitti võtmas. Meie koolivõrk on raske reformi järel parem kui eales varem. Liigume julgelt kliimaneutraalsuse poole. Oleme võtnud sihiks saada põhjamaade parima elukeskkonnaga linnaks. Meil läheb väga hästi, aga ikka on inimesi, kes tahavad Tartule halba. Ma ei mõista seda, miks osa poliitikuid Tartut vihkab.

Kui millestki väga hoolid ja kalliks pead, siis on loomulik, et reageerid jõuliselt põhjendamatutele rünnakutele. Seetõttu ei saa ma lihtsalt vaikides kõrvalt vaadata, kuidas valimiste lähenedes poliitikud avalikult ja järjest julgemalt esinevad Tartule kahjulike avaldustega, töötavad teadlikult Tartu edu vastu ning on ise selle kõige juures veel uhked. Mõistetav, et kui eelmistel aastatel ei ole mitte midagi tehtud, tulebki nüüd kiiresti endale kuvand luua. Kuid kas tõesti selliste vahenditega? Seni meil Tartus nii kombeks ei olnud.

Kui ma tahaksin Tartule halba, siis ma annaksin – just nii nagu mitmed kohalikud poliitikud – igast torust ja olenemata teemast või sündmusest kriitikat kõigile, kes midagigi hingestatult Tartu ja tartlaste heaks teevad.

Ei pakuks ainult valimisedu teeniva terava kriitika kõrvale ühtegi reaalset lahendust. Ilmselt seetõttu, et emba-kumba, kas probleemi või lahendust, ei olegi. Ei olda ise võimul ja seetõttu ei ole vastutustunnet.

Nagu esimest korda kohalikele valimistele vastu mineva Eesti 200 juht lehes kuulutas, et nende suurim eesmärk, kuigi Tartus on kõik hästi, on võimuvahetus. Kandev mõte on ehitada konflikti, et selle tulem häältena välja võtta. Mitte ühtegi edasiviivat ideed, null väärtust. Ainult poliitmäng.

Kui Tartu peaks ilma jääma veerandi aastaeelarve suurusest investeeringust, mis annab linnasüdamele uue hingamise ja loob kesklinna uue mõnusa rohelise avaliku ruumi, siis on tartlastele teada, kes selles süüdi on. Tartule on ajalooliselt kohane olla eestvedaja, nüüd on mõned tartlased valinud tee avalikust eksitada ja linna arengul ees seista.

Tartus pole haruldane olukord, kus ka volikogu opositsioon tunnustab linnavõimu. Sest linna pole juhtinud üks erakond, vaid võimalikult suurt osa linlastest haaravad koalitsioonivalitsused, kus otsuseid langetatakse teadmispõhiselt ja kaasavalt. Tegelikult enamikus küsimustes ei joonistu volikogus isegi koalitsioon ja opositsioon välja, sest valitseb konsensuspoliitika, kus enne on olulistes küsimustes saavutatud kokkulepe.

Kuid tõsi on see, et linna arengu mootor on olnud Reformierakonna pakutav stabiilsus ja strateegiline juhtimine, mistõttu on linnajuhtimise vaade pikem kui vaid kahe valimise vaheline aeg. Seda arengu vundamenti ei tasu lõhkuda.

Reforminoored ja Kesknoored pooldavad suuremat alaealiste ligipääsu psühhiaatrilisele ja psühholoogilisele abile

Reforminoored ja Kesknoored pooldavad suuremat alaealiste ligipääsu psühhiaatrilisele ja psühholoogilisele abile

Keskerakonna ja Reformierakonna noortekogud on seisukohal, et psühhiaatrilise ja psühholoogilise abi kättesaamine alaealistele vajab rohkem poliitikute ja ühiskonna tähelepanu.

Alates 1997. aastast on psühhiaatrid ainsad eriarstid, kelle juurde minemiseks peab alla 18-aastastel olema vanema kirjalik nõusolek. Valitsuskoalitsiooni kokkuleppe tulemusena võttis Riigikogu vastu psühhiaatrilise abi seaduse muudatused, mis lubab alaealistel iseseisvalt pöörduda psühhiaatri poole. Uus seadus kaitseb noori, kes on langenud perevägivalla, vaimse või seksuaalse vägivalla ohvriks.

Samal ajal oleme veendunud, et ei tohi leppida pelgalt eelmainitud seadusemuudatusega, kuna probleeme on ka psühholoogilise abi saamisega. Lähim koht, kus alaealine saab psühholoogi poole pöörduda, on kool. Samas on mitmetes haridusasutustes tekkinud olukorrad, kus psühholoogi juurde saatmist kasutatakse karistusmeetmena halva käitumise eest.

Probleemi lahendamiseks tuleb kohalikel omavalitsustel ja riigil teha rohkem koostööd kooli juhtkonnaga, mille tulemusena tekiks noortel kindel veendumus, et psühholoogi poole pöördumine on loomulik isikliku arengu vajadus. Selleks võib aidata tõhusam teavitustöö ja väljaspoolt kooli psühholoogide kaasamine. Veel ühe lahendusena näeme psühholoogide viimist noortekeskustesse, kus alaealised käivad vabatahtlikult ning seega tunnevad ennast seal ka turvalisemalt.

Psühhololoogide olemasolu noortekeskustes annaks noortele kättesaadavama abi võimaluse, spetsialistid aga saaksid pöörata rohkem tähelepanu noorte vaimsele tervisele. Samuti peab probleemi lahendamisel kasutama ka juba töötavat süsteemi – lasteabitelefon -, kuhu võiks lisada ka kvalifitseerunud psühholoogidega vestluse võimaluse.

Oleme arvamusel, et noorte vaimne tervis on ülioluline teema ja selle kaitsmist ning edendamist peab jätkama. Noorte vaimsest tervisest sõltub meie ühiskonna tulevik.

Hans-Kaarel Laes: “Aktuaalse kaamera” objektiivsus on hindamatu

Hans-Kaarel Laes: “Aktuaalse kaamera” objektiivsus on hindamatu

Eesti rahvas võiks kindlasti olla teadlikum sellest privileegist, milleks on omada korralikku ja objektiivset uudistesaadet. Samuti võiks osata seda eelist ka paremini hinnata, kirjutab Hans-Kaarel Laes.

Tänapäevane globaalne uudistemaastik on pehmelt öeldes täielikult reostunud sellega, et meediaväljaanded üritavad pidevalt üksteist üle trumbata, kasutades selle jaoks iga võimalikku taktikat.

Nende strateegia ulatub sellest, et artikli pealkirjad on suureks puhutud ja tihtipeale lõppkokkuvõttes pettumust valmistavad, kuni selleni, et mõned uudistesaated ja portaalid on juba täiesti avalikult võtnud subjektiivsed poliitilised ja maailmavaatelised seisukohad.

Nende seast aga paistab siiani välja üks erand, mis vaatamata kõigele maailmas toimuvale on suutnud säilitada oma objektiivsuse. Selleks on igal õhtul kell 21 algav ETV uudistesaade “Aktuaalne kaamera”.

Objektiivsus on väga paljudes suurriikides tänapäeval tublisti haruldasem nägemus, kui see oli paarkümmend aastat tagasi. Kõige kriitilisem näide selle kohta on Ameerika Ühendriigid, kus erapooletus on meedias nüüdsel ajal täiesti olematu. Seal on juba viimased 20 aastat olnud olukord alati ühele või teisele poole kaldu.

FOX News, teisel pool lompi võimutsevatest meediahiidudest kõige suurem, on täiesti selgelt alati olnud häälestatud sealse vabariikliku partei poolele. Seda tõestab nende siiani kestev ja pidevalt terav kriitika demokraadist presidendi Joe Bideni ja muidugi kogu demokraatliku partei vastu. Viimasele viitab ka see, et FOX Newsi looja Rupert Murdoch nägi oma uudistesaadet tehes just vajadust rohkem konservatiivsema väljaande järele.

Fox ei ole kaugeltki ainus ookeanitagune meediahiid, mis sellises subjektiivsuses süüdi on. Vaatajaskonna suuruselt järjekorras teine ja kolmas meediahiid, CNN ja MSNBC, on mõlemad täiesti sihikindlalt võtnud seisu vabariikliku partei vastu ja demokraatide poolele. Mõlemad meediavõrgustikud olid ka käsikäes Donald Trumpi võimuloleku ajal presidendi suurimad kritiseerijad.

Tulles tagasi Eestisse, siis siin on olukord tunduvalt positiivsem. Kui meie kolmest suurimast uudistesaatest kaks, ehk “Reporter” ja “Seitsmesed uudised” on võtnud uudiste kajastamise kõrvale ka meelelahutuslikuma külje, siis siiani Eesti vaadatuim uudistesaade “Aktuaalne kaamera” toob jätkuvalt meie televaatajani otsekoheseid, rahulikke ja kindlalt kõige objektiivsemaid uudiseid.

Muidugi ei puudu ETV igapäevasest saatest ka teemadele vürtsi lisav teravus, mis aga on suunatud võrdselt kõigile poliitilistele pooltele. Selline võrdväärne stiil kandub edasi ka teistele edukatele ETV saadetele, nagu näiteks “Esimene stuudio” või “Suud puhtaks”.

Eesti rahvas võiks kindlasti olla teadlikum sellest privileegist, milleks on omada korralikku ja objektiivset uudistesaadet ja osata seda eelist ka paremini hinnata. Selline erapooletus on suures pildis tõeline haruldus ja seda tuleb igal juhul kindlalt ja tugevalt säilitada.

See, et iga Eestimaa pere võib igal õhtul koguneda teleka ette ja sõltumata pereisa või pereema poliitilistest vaadetest ja nautida koos lihtsaid ja selgeid uudiseid, on võimalus, mis kadus paljudest teistest suurriikidest, eriti USA-st, juba aastakümneid tagasi. 

Otto Karl Närska: eesti ja vene koolide lahusus lõhestab kogu ühiskonda

Otto Karl Närska: eesti ja vene koolide lahusus lõhestab kogu ühiskonda

Pannes aluse ühtsele eestikeelsele haridussüsteemile, paneme aluse ka ühtsemale Eestile.

Statistikaameti andmetel elab 2020. aasta seisuga Eesti Vabariigis ligi 327 000 vene emakeelega elanikku, kes moodustavad elanikkonnast ligi neljandiku.

Üldpildis on praegu nii, et kui oled eestlane, käid ühes maja õppimas, kui venelane, siis teises. See muster kandub ka ühiskonda edasi. Venelased elavad ja tegutsevad pigem ühes (info)ruumis ning eestlased teises. Sellega oleme saavutanud riigi, kus on kaks ühiskonda.

Keeleõpe peab algama lasteaiast

Oleme tänaseks elanud riigis, kus eesti keel on riigikeeleks juba 30 aastat. Kahjuks on Eesti ikka veel keeleliselt väga segregeeritud. Meie tööturul on tööle kandideerimise eeldusteks lisaks eesti keele oskusele ka vene keele kõnelemise oskus.

Eesti emakeelega elanikud ei pruugi saada tööd puuduliku vene keele oskuse pärast. Selle muutmiseks on üks lihtne lahendus – ühtne eestikeelne haridus

Teadlaste soovituste kohaselt tuleks keeleõppega alustada võimalikult varakult, sest lapsed salvestavad keelelist informatsiooni palju paremini kui täiskasvanud. Elanikkonna vaheliste keeleliste barjääride kaotamiseks peame vähemalt suhtlustasandil üksteisest aru saama.

Uues koalitsioonileppes on sisse toodud ühtsele eestikeelsele haridusele üleminekuks pinnase loomise punkt. See on heaks aluseks, kuna üleminek ei saa toimuda üleöö või paari aastaga. See muutus võtab aega terve generatsiooni. See tähendab, et alustada tuleb mitte ainult koolide, vaid ka lasteaedade reformimisega. Segakeelsed lasteaiad annavad võimaluse vene keelt kõnelevatel lastel õppida eesti keelt läbi mängimise.

Et eesti keel ja kultuur säiliksid, on tähtis, et tulevased põlvkonnad areneksid ühtses eestikeelses haridussüsteemis. Kui lasteaias valmib vundament, siis koolis jätkub seinade ja katuse ehitamine.

See tähendab meie kaunis emakeeles õppimist, sh lugemist ja kirjutamist. Kui lüüa põhikooli lõpuks numbrid kokku, siis saame, et laps on juba üle kümne aasta olnud päevas mitu tundi eestikeelses keskkonnas.

Nende aastatega omandatud teadmised peaksid olema piisavad, et meie riigikeel oleks suhtlustasandil selge.

Tasemevahe õpitulemustes

Praegu on venekeelsete koolide gümnaasiumiastmes ehitatud üles 60-40 süsteem. See tähendab, et vähemalt 60% minimaalsest õppemahust ehk 57 kursust peab olema õpetatud eesti keeles. See süsteem ei ole näidanud viljakaid tulemusi.

Gümnaasiumisse astudes on õpilane 16-aastane ning kui selleks ajaks ei ole õpilane saavutanud eesti keeles piisavat vilumust, siis on tal seda väga raske ka 60-40 õppekavaga saavutada. Seega jõuame tagasi selleni, et keelt peab hakkama õpetama varem kui gümnaasiumis.

Lisaks keelelisele erinevusele on meil erikeelsetes koolides ka suur tasemevahe. Üks rahvusvaheline mõõdupuu õpilaste õpiedukuse määramiseks on PISA test. Test koosneb kolmest osast: matemaatika, lugemine ja loodusteadused.

Viimane PISA test toimus aastal 2018 ja selles osales 79 riiki või majanduspiirkonda. Eesti saavutas Euroopas esimese ning maailma arvestuses viienda koha.

Eestis lahendasid testi nii vene- kui ka eestikeelse õppekava järgi õppivad 15-aastased noored. Tase nende kahe vahel oli märkimisväärne. Eesti õpilaste tulemused olid oluliselt paremad kui vene õppekeelega õpilaste tulemused – vastavalt 534 ja 492 punkti.

Ka toonane haridusminister Mailis Reps märkis, et ,,Tulemused on mõlemal paranenud, aga vahe on endiselt sees, eestikeelse kooli kasuks”.

Statistika ei valeta – eestikeelses koolikeskkonnas ja eestikeelse õppekavaga noored on ka õppeedukuselt vene noortest ees. Ühtse eestikeelse õppekavaga väheneks ka meie noorte hariduslik tasemevahe.

Kõik see kõlab küll paberil lihtsalt, kuid praktikas on iga muutus keeruline. Me peame lisaks koalitsiooni erakondadele ka ühiskonnana jõudma kokkuleppele ja arusaamale, et antud muutus on vajalik ja toob kasu nii Eesti riigile, kui ka igale indiviidile.

Lisaks peame leidma riigi rahakotist summa, millega välja koolitada suur hulk õpetajaid, töötada välja uued õppematerjalid ja tugisüsteemid. Summa on üpris suur, kuid see investeering on vajalik, et tulevikus oleks meil kahe ühiskonna asemel üks.

Hanah Lahe: rahu, Riho Terras, põlevkivist loobudes ei võta me kasutusele Venemaa gaasi

Hanah Lahe: rahu, Riho Terras, põlevkivist loobudes ei võta me kasutusele Venemaa gaasi

Euroopa Parlamendi saadiku Riho Terrase hiljuti avaldatud artikkel (EPL 07.02.21) rohepöördest on kirjutatud niisuguses valguses, nagu oleks keegi teda kliimateemadel raskelt eksitanud.

Terras kardab, et Eesti võtab kasutusele Venemaa gaasi ja võrdleb kliimaprobleemidega tegelevaid inimesi silmaklappe kandvate hobustega.

On tõsi, et põlevkivitööstus ja selle käekäik puudutavad Ida-Virumaad ja piirkonna elanikke sügavalt. Samuti on tõsi, et põlevkivienergeetikast loobumiseks on tarvis esmalt olla kindel uutes alternatiivides.

Ent keskkonnaministeerium on koostanud mitu erinevat kliima- ja energeetikateemalist uuringut ja arengukava, kust leiab teaduspõhist infot nii põlevkivienergeetikast väljumise kui alternatiivsete energiaallikate kohta. Samuti oleme saamas Euroopa Liidult õiglase ülemineku fondi rahasid üle 300 miljoni euro, toetamaks Ida-Virumaa energiapööret.

Seega on vale levitada arusaama, et rohepööret surutakse peale läbimõtlematult ja arvestamata haavatavaid sektoreid, neis töötavaid inimesi ning selliseid piirkondi ümbritsevat keskkonda. Saadik väidab, et midagi nii suurt nagu üks terve energeetikasektoriga seonduv saab kaduda äkitselt.

Rohelisem energia, mitte Vene gaas

Jääb arusaamatuks, miks Terrasel on tekkinud hirm, et võtame peale põlevkivienergeetikast loobumist kasutusele Vene gaasi. Põlevkivist loobumise eesmärk on saavutada rohelisem energeetikasektor ning selleks peame rakendama taastuvenergiat ja väiksema CO2-jalajäljega alternatiive. Mina ei ole veel ühtegi tõsist ja teaduspõhist argumenti kuulnud, miks peaksime lahti ütlema Eesti energiajulgeolekust ning alustama Vene gaasi tarbimist.

On lausa valus lugeda Terrase imestust, et mispärast soovib Eesti kliimaeesmärke saavutada 10-15 aastat enne Euroopa Komisjoni seatud tähtaega. Miks on ambitsioonikus saadikule niivõrd imestuspärane või vastumeelne? Ja mis ajast soovivad rahvaesindajad pigem olla tagurlikud kui eesrindlikud?

Eestil on võimalus näidata üles eeskujulikku kliimapoliitikat ning vähendada meie põlevkivitööstuse tekitatud jalajälge planeedile. Vaadates otsa iga päev süvenevale kliimakriisile, on selge, et selle lahendamiseks me just kõrgeid ambitsioone vajamegi, sest tegutseda tuleb kiirelt.

Viimaseks – Terras kirjutab: “Surve rohepöördele on suur.” Huvitav tõesti, miks? Kas surve taga on ainult poliitilised huvid või on meie planeet ja elukeskkond päriselt ohus? Kas on võimalik, et kliimakriisi lahendamine on tulevastele põlvedele eksistentsi küsimus?

Loodan väga, et saadik leiab nendele küsimustele vastused ning harib end kliimateemadel, kuna tema praegused seisukohad on tagurlikud ja teadmised tunduvad olevat kesised. Minu arvamus on, et rohepööret peaksid juhtima teaduspõhised fanaatikud, kellel on peale majandushuvide ka soov hoida keskkonda ja kliimakriis lahendada.