Rahandusministeerium on välja pakkunud kaks võimalikku mudelit mootorsõidukimaksu ehk rahvakeeli automaksu kehtestamiseks. Eesmärk peab mõlemal juhul olema kasvuhoonegaaside vähendamine, sest Eesti on maha jäämas transpordisektori keskkonnaeesmärkidest.

Mootorsõidukimaks ei tohi olla luksusmaks, mida pakub aga keskerakondlane Jaak Aab. Vastupidi, me ei tohi karistada inimesi, kes on viimastel aastatel oma sisepõlemismootoriga auto vahetanud keskkonnasõbralikuma elektriauto vastu. Keskkonnamaksude poliitika peab soodustama keskkonnasõbralike valikute tegemist. Niisiis toetame süsteemi, kus autoomanikke maksustatakse peamiselt CO2 heitkoguste põhjal.

Automaksuga toetame ka kvaliteetsema linnakeskkonna arengut. See motiveerib mõtlema, kas koju on ikka isiklikku sõiduautot vaja? Ehk sobituvad autojagamisteenused sinu sõiduvajadustega paremini?

Heitkogused transpordivaldkonnas moodustavad peaaegu veerandi Euroopa Liidu kasvuhoonegaaside heitmest. Vajame täiendavaid meetmeid, et transport oleks heitmevaba ja liiguksime puhtama keskkonna poole.

Euroopa Liidus oli 2021. aastal sõiduautode keskmine CO2 heitme määr 116 grammi kilomeetri kohta, kuid Eestis hoopis 142,6 grammi kilomeetri kohta. See viitab meie vanale autopargile ja elektriautode vähesele osakaalule. Viimane on Eestis vaid 4 protsenti, kuid Euroopa Liidus on see keskmiselt 15 protsenti.

Sisepõlemismootoriga auto kui omandi maksustamine suunab loobuma keskkonnakahjulikust tarbimisest ning valitsusel tekib lisavahendeid autostumisest tingitud negatiivsete mõjude vähendamiseks. Nende hulgas on näiteks ühistranspordi teenuste ja selleks vajaliku taristu arendamine. Oluline on koos autopargi uuenemisega liikuda ka rohelisema energiamajanduse poole ning seejuures arendada elektriautode laadimistaristut.

Riik saab automaksu tulusid kasutada investeeringuteks keskkonda

Mootorsõidukimaks olgu keskkonnamaks, et üheskoos kodanikena üritaksime täita „Eesti 2035“ arengustrateegiat. Selleski on olulisel kohal just igaühe osalus hea elukeskkonna loomisel.

Statistikaameti tõetamm näitab, et Eesti ei liigu transpordisektoris oodatava tulemuse poole. 2035. aastaks peaks Eesti kasvuhoonegaaside heitkogus CO2 ekvivalenttonnides olema 1700 tuhat, kuid 2021. aastal oli see 2350,65 tuhat. Meie avalik ruum peab olema planeeritud lahendustega, mis toetavad tervist. Olgu selleks siis keskkonnasõbralikuma auto kasutamine või üldse oma liikumise planeerimine muude transpordivahenditega.

Ühegi riigi majandusruum ei ole ilma rohereformita varsti konkurentsivõimeline, sest investoreid ei huvita tänapäeval enam pelgalt dollarimärgi taga olev number, vaid ka investeeringu jätkusuutlikkus.

Mootorsõidukimaksuga toetame ka kvaliteetsema linnakeskkonna arengut. Nii motiveerime inimesi kasutama rohkem ühistransporti, liikuma jalgsi või jalgrattaga. Samuti motiveerib see mõtlema, kas koju on ikka isiklikku sõiduautot vaja? Ehk sobituvad autojagamisteenused sinu sõiduvajadustega paremini?

Mootorsõidukimaksu tulusid saab riik aga kasutada investeeringuteks keskkonda, mis pikas perspektiivis teeb kõigi meie elujärje paremaks. Ühegi riigi majandusruum ei ole ilma rohereformita varsti konkurentsivõimeline, sest investoreid ei huvita tänapäeval enam pelgalt dollarimärgi taga olev number, vaid ka investeeringu jätkusuutlikkus. Investeeringud on aga olulised, sest nii rajame majanduse tulevikule tugevad alustalad ning kui majandusel läheb hästi, läheb kõigil hästi.

Auto vanus ei peaks meie arvates rolli mängima. Ka vana auto võib olla keskkonnasõbralik. See maks peab inimesi motiveerima tegema keskkonnasõbralikumaid valikuid ja ka kiitma neid inimesi, kes on need valikud juba teinud.

Uuringute järgi on auto vanusel ja maksejõukusel korrelatsioon, kuid leiame, et keskkonda jäetavat CO2 hulka ei peaks kunstlikult vähendama lihtsalt selle pärast, et äkki keegi ei suuda 200 eurot aastas oma tarbimisvalikute eest maksta. Nii ongi inimesel valikuvabadus leida endale sobivas hinnaklassis keskkonnasõbralikum sõiduvahend.

Leiame, et ka tühimass peaks mootorsõidukimaksus rolli mängima, sest raskemad autod on teede korrashoiule koormavamaks. Seetõttu toetame mudelit, kus autoomanikke maksustatakse CO2 heitmete ja tühimassi põhjal.

Kellele lähevad need keskkonnakahjulikud autod, mida keegi ei taha? Romulasse! Autoromulatel on varuosasid vaja. Nii on mootorsõidukimaks keskkonnamaksuna tegelikult üks suur ringmajanduse projekt.

Noored, kes oskavad lahendada kompleksseid matemaatilisi funktsioone, ei tegele eelarvestamisega. Noored, kes oskavad peast vuristada põhjasõja aastaarvulist käiku, ei tea kübetki investeerimisfondidest. Finantskirjaoskus tundub hirmuäratav ja keerukas sõna, kuid on tegelikult kuldvõtmeke nende teadmiste suurendamiseks.

Finantskirjaoskus ehk rahatarkus hõlmab kõiki teadmisi, mis on vajalikud majanduslikult iseseisvate oskuste tegemiseks. Tänases Eestis, kus PISA 2018 testi järgi 87% õpilastest ise oma igapäevase rahakasutuse üle otsustavad, on see hädavajalikum kui eales varem. Noorte seas on tärkav huvi investeerimisvaldkonna ja selle erinevate tahkude vastu, üle poolte noortest on investeerimisest huvitatud. Samas leiavad 40% õpilastest, et teema on nende jaoks liiga keeruline või sellega tutvumine aeganõudev. Teismeliste võimalus kindlustada oma finantsiline tulevik ja katsetada kätt investeerimisvaldkonnas takerdub teadmiste puuduse taha. Nii põhikooli kui gümnaasiumi riiklikus õppekavas olev ühiskonnaõpetus peaks pakkuma sissevaadet ka majandusvaldkonda.

Olukord Eesti koolides

Hetkel on gümnaasiumi õppekavas ainus kohustuslik majandust ning finantse käsitlev kursus ühiskonnaõpetus. Antud kursuse eesmärk võib kooliti erineda, kuid põhilisteks pidepunktideks on kujunenud turumajanduse seaduspärasuste tutvustamine, Eesti majandus ja selle tulevikuperspektiivid ning ettevõtluse alused, mis võimaldavad keskhariduse omandanul igapäevaelus toime tulla. Tegemist on seega pigem kirjeldava kui praktilise kursusega.

Gümnaasiumi majandusõppel oleks potentsiaal olla sissejuhatuseks peatseks iseseisvaks eluks ja finantskäitumiseks. Statistikaameti andmetel leiab vaid 13% noortest, et finantsinfo saamiseks on nende peamiseks mõjutuseks koolis saadavad teadmised. Kuigi koolist on rahaasjade planeerimise kohta saanud teavet 79% õpilastest, paistavad Eesti noored välja madala eelarvestamisega, teadmatusega investeerimisriskidest ja inflatsioonist ning väheste säästmisharjumustega. Selline statistika näitab, kuidas praegune finantskirjaõpetamine ei tööta.

Appi tuleb erasektor

Puudulike õppekavade valguses on finantshariduse pakkumise enda peale võtnud tugev erasektor – erinevad Eesti pangad tõstavad seminaride ning kursuste abil noorte rahatarkust. Praegu läbivad õpilased kohustuslikus korras koolikursuse, mis ei paku neile praktilist väärtust ning peavad end kooliväliselt ise valdkonnaga kurssi viima. Primaarne finantskirjaoskuse õpetamine üldhariduskoolides peaks olema prioriteet, et kasvatada põlvkonda, mis on finantsiliselt vaba ja toimetulev. Selle eest peaks eelkõige vastutama meie haridussüsteem, kuid konkurendina ei tohiks näha ka kompetentset erasektorit. Eestis on olemas erakordselt pädevaid asjatundjad, kes oskavad noortele isegi koolitundide raames finantsharidust pakkuda.

Eesti haridussüsteem on küll tugev, kuid hindamatu lisandväärtuse annab praktiline väljund. Käigem kaasas muutustega ning võtkem Eesti suurest potentsiaalist maksimum. Nii saame garanteerida, et tänapäeva noortest saavad tegijad, mitte lumehelbekesed.

Kliimakriis on käes ning sellega kaasnevad muutused juba tuntavad. Kliimamuutuste leevendamiseks peame tegema kiireid ja efektiivseid otsuseid ning võtma varasemast ambitsioonikamad kliimaeesmärgid. Fossiilkütustel põhinevad energeetikasektorid on ühed põhilisemad kliima ja keskkonna saastajad ning takistavad kogu maailma kliimaneutraalsuseni jõudmisel.
Põlevkivi kaevandamine elektri tootmiseks on ressursimahukas ja ebaefektiivne, aga ennekõike kahjulik keskkonnale ja ka inimeste tervisele. Põlevkivi osakaalu vähendamiseks ja kliimaeesmärkide saavutamiseks energeetikasektoris peame kasutusele võtma alternatiivsed energiaallikad nagu taastuv- ja tuumaenergia.

 Rohepööre on oluline, et vältida kliimakatastroofiga kaasnevaid kahjulikke mõjusid kogu maailmale. Eesti süsinikujalajälg on Euroopas ühe inimese kohta suuruselt neljas, mis tähendab, et oleme rohepöördest kaugel ning loosungitest ja kokkulepetest ei piisa – aeg on tegutseda! Peame liikuma kliimaeesmärkideni väga ambitsioonikalt ning jõudma nendeni enne seatud tähtaegasid. Kliimakatastroof on juba käes – elame iga aasta oma laste- ja lastelaste tuleviku arvelt.
Reforminoored ja Kesknoored soovivad, et Eestis toimuks hiljemalt aastaks 2035 täielik üleminek taastuv- ja tuumaenergiale. Eestis peab olema efektiivne ja kliimaneutraalne energeetikasektor ning sellega seadma ka teistele riikidele eeskuju.
Eestil on suur potentsiaal võtta kasutusele tõestatult efektiivsed taastuvenergia lahendused – tuule- ja päikesepargid, bioenergia ja hüdroelektrijaamad. Taastuvenergiale lisaks saame kasutusele võtta tuumaenergia, mis on samuti efektiivne ning tagaks meile tugeva energiasaagise ja -julgeoleku.

On oluline, et meie inimestele oleks arusaadav rohepöörde ja -energia olulisus. Peame tegema laialdast teavitus- ja selgitustööd, et inimesed saaksid vastused enda küsimustele ning üle rohepöördega seotud hirmudest. Seetõttu leiame, et üleminekuprotsessi on vaja kaasata teadlasi nii riiklikul kui rahvusvahelisel tasandil.

 Eesti peab eesmärgiks võtma muuta Ida-Virumaa kaevanduspiirkond atraktiivseks roheenergia tootmiskeskuseks, et suunata praegune põlevkivi kaevandamisele minev ressurss efektiivselt ümber ning ühtlasi rakendama innovatiivseid ja kliimaneutraalseid tehnoloogiaid energia tootmiseks. Lisaks üle 300 miljoni suurusele üleminekufondile rohepöörde jaoks on selleks olulised suured ja kaalutletud investeeringud nii avalikust kui erasektorist, et meie energiamajandus oleks jätkuvalt iseseisev ja sõltumatu.
Riigi energeetikasektorit roheliseks muutes, tuleb silmas pidada ka sotsiaalmajanduslikku olukorda rohepöördest enim mõjutatavates piirkondades. Peame kindlustama selle, et rohepöördega ei väheneks Ida-Virumaal tööhõive. Põlevkivist väljumine peab toimuma koostöös kohalike ettevõtjate ja inimestega ning peab looma uusi hästi tasutatud töökohti. Suur roll selle õnnestumiseks on valitsuse ja maakonna tihe koostööd, kuhu on kaasatud ka erasektor ja teadlased.

Peame väga oluliseks kaevanduspiirkondade ja tulevaste tuuma- ja taastuvenergiakeskuste asukohtades elavate inimeste kaasamist. Rohepööre peab tooma kasu kõigile ning mitte kedagi maha jätma!

Eestis toimuvad kolme liiki valimised, kus kodanikud saavad hääletamas käia: riigikogu, kohalike omavalitsuste volikogude ja Euroopa Parlamendi valimised. Viimase 20 aasta jooksul on keskmine riigikogu valimiste valimisaktiivsus olnud 62 protsenti, KOVi valimistel 54 protsenti ja Euroopa Parlamendi valimisaktiivsus kõigest 36 protsenti. Arvestades, et europarlamendi valimiste keskmine valimisaktiivsus üle Euroopa on 51 protsenti, on Eesti näitaja selgelt Euroopa keskmisest madalam.

Pilt selgineb, kui vaadata erakondade kulutusi eri valimiste raames. Erakondade poliitilise tegevuse kulud 2014. aasta esimeses pooles, mil toimusid Euroopa Parlamendi valimised, olid kokku umbes kaks miljonit eurot, samas kui kohalike valimistele ajal kulutati peaaegu kuus miljonit eurot.

Asi on selge: erakondadele on praegu Euroopa Parlamendi valimised teisejärgulised. Selleks on mitmeid põhjusi. 1) Erakondade riigipoolne rahastus tuleneb ainult riigikogu valimistulemustest, seega kohalikud valimised ja Euroopa Parlamendi valimised ei paranda otseselt erakondade rahalist seisu. 2) Kohalikud valimised on erakondadele tähtsad, sest see võimaldab neil olla rohkem pildis eri piirkondades valimistevahelisel ajal ning toetab lojaalse valijaskonna teket.

Kuigi erakondadele ei ole Euroopa Parlamendi valimiste valimistulemused nii tähtsad kui teistel valimistel, mõjutab Euroopa Parlament Eesti poliitikat ja käekäiku meie enda riigikoguga sarnasel määral. Selleks, et Eesti saaks saata Euroopa Parlamenti just need saadikud, kelle valimistel on osalenud suur hulk Eesti valimisõiguslikest kodanikest, tuleb läbi viia mõned muudatused. Teen otsa lahti kahe ettepanekuga.

Selleks, et erakondade tulubaas tõuseks tagasi vanale tasemele, peaks Euroopa Parlamendi valimisaktiivsus kasvama umbes 45 protsendini.

1) Euroopa Parlamendi valimistulemuste kajastumine erakondade rahastuses sõltuvalt häälte arvust. Juhul kui erakondade toimetulek sõltuks ka Euroopa Parlamendi valimistulemustest, pöörataks sinna rohkem tähelepanu kui täna ja erakondadel oleks rohkem põhjust rõhutada Euroopa Parlamendi valimiste tähtsust Eesti kodanikele. Kuid see ei mõjuta otseselt ilmtingimata veel valimisaktiivsust: erakonnad on saanud ju viimastel aastatel täpselt 5 413 000 eurot aastas, ning see summa ei muutuks, olenemata sellest, kui palju valimas käidaks.

Kui erakonnad saaksid iga Euroopa Parlamendi valimistel saadud hääle eest kaks eurot aastas ja vähendataks riigikogu tulemustest tulenevat rahastust 4,7 miljoni euroni, saaksid erakonnad vähem raha kui praegu. Rahastust saaksid erakonnad, kes on saanud valimistel vähemalt kaks protsenti häältest, täpselt nagu riigikogu valimistel. Sarnane meetod on kasutusel Saksamaal erakondade rahastamiseks.

Selleks, et erakondade tulubaas tõuseks tagasi vanale tasemele, peaks Euroopa Parlamendi valimisaktiivsus kasvama umbes 45 protsendini. Selleni jõudmiseks pööraksid erakonnad suure tõenäosusega rohkem tähelepanu ja panustaksid ka raha Euroopa Parlamendi valimiste kampaaniaks. Pole ka välistatud, et erakonnad teeksid valimistel osalemise populariseerimiseks ühisavaldusi, mis aitaksid ühtlasi Eesti poliitkultuuri parandada.

2) Euroopa Parlamendi valimisõiguse laiendamine 16- ja 17-aastastele kodanikele. Tänapäeval tunnevad noored Euroopa Liidu vastu palju suuremat huvi, kuna nad on koos sellega üles kasvanud. Niikuinii saavad varsti valimistel hakata käima ka selle põlvkonna eestlased, kes on kogu oma elu elanud Euroopa Liidus.

Ma loodan, et edaspidi osaleb suurem osa Eesti valijatest Euroopa Parlamendi valimistel, aga sellised muutused ei leia aset iseenesest.