Blog

Uudised

Andrus Punt: et võim ei jääks vaid sümboolseks

Andrus Punt: et võim ei jääks vaid sümboolseks

Ma armastan volbriööd! Tartu kevad on ikka tulnud volbriga, kus tudengid pikast talvest saabununa akusid laevad, sessiks vaimu valmis seavad ja tulevikuplaane teevad. Ega tudengid kadedad ole ja laiem linnarahvaski saab sellest põlvkondi ühendavast ja järjepidevust väärtustavast sündmusest osa. Korporatsioonid ja seltsid avavad muidu suletud konventide uksed ja väärikas pidu katab kogu linna hommikuni, sest Tartu tudengid oskavad viisakalt pidutseda. Volbri olemusest aru saamiseks tuleb seda ise Tartus kogeda. See aasta tuleb volber mõistagi teisiti.
Varasematel aastatel võis kindel olla, et kui ansambli Untsakad saatel korp! Sakalas tantsu vihutud, volbrilõkke ääres maailma parandatud, vanade sõpradega kohtutud ja mõnel lipuplatvormil päikesetõusu saatel laulu löödud, siis hommikul paitab korp! Rotalia aiapeol Jaan Sööt ööst helli hingekelli. Kogunemisi nõidade ööl seekord ei toimu, kuid volbriga ei käi kaasas ainult vabameelne pidu, vaid ka vastutus: üheks ööks on võim linnas tudengite käes.
Et linnapea raekoja ees tudengitele võimu üle annab, on sümboolne ja tavaliselt väga suurt tähelepanu ei saa. Tudengilinnas ollakse sellega lihtsalt nii harjutud.
Seekord aga on põhjust rohkem kui kunagi varem volbriöö võimuga kaasnevatele võimalustele keskenduda, sest ka sümboolsest võimust saavad sündida reaalsed Tartut ja Eestit paremaks muutvad sammud. Nimetan siin artiklis ainult mõne võimaluse.

Volbri energia arvelt saab palju teha.
Lihtsaim samm on annetada pidustustest säästetud raha heategevuseks. Nii mõnigi annetustest sõltuv organisatsioon on kriisi tõttu halvas seisus.
Tartu armastab tudengeid tingimusteta. Üks võimalus vastuarmastust näidata on lihtne – tuleb ametlikult tartlaseks saada. Hinnanguliselt ei ole üle 10 000 Tartus elava inimese oma elukohta Tartusse registreerunud.
On juba tavaks suunata osa linna raha kaasava eelarve kaudu projektidesse, mida tartlased ise tähtsaks peavad. Ka ideed, mis rahvahääletust ei võida, on olulised – mõnigi neist pannakse linnaeelarvesse ning saab teoks. Igaüks saab esitada oma idee!

Tudengid saavad kevadel kandideerida üliõpilasesindusse kaastudengeid esindama. Kui ise ei saa või taha, aga tead kedagi, kes peaks seda kindlasti tegema, siis tuleta võimalust meelde.
Lõpeta sahtlisse kogutud luulekogu ja ega lõputöögi ei kirjuta ennast ise valmis, ning kaugeks jäänud sõber ootab kõnet. Kasutagem seda eriliselt kulgevat aega targasti.
Ülikool annab noorele tohutult. Energiline ja särasilmne tudeng saab vabas vaimses õhkkonnas teadmisi ja kogemusi, millele oma kindel tee rajada. Viisakas on aeg-ajalt võtta hetk ja ühiskonnale tagasi anda. Varalahkunud rektor Volli Kalm andis ühel volbriõhtul tudengitele kaasa mõtte, et keegi ei ole igavene, aga enne seda mõni paneb täiega – tehkem siis nii, et see kehtiks rohkemale kui ainult mõnele.

“Volbri olemusest aru saamiseks tuleb seda ise Tartus kogeda.”

Laura Kiviselg: Noorte kaasamine Pärnu moodi

Laura Kiviselg: Noorte kaasamine Pärnu moodi

Eile, 11. märtsil toimus Pärnu volikogu istung, kus valiti nii volikogu esimees, abilinnapea kui kahe komisjoni juht. Üks nendest oli noortekogu komisjon. Komisjoni esimehe kohale kandideeris koalitsioonist Siimo Lopsik (Eesti Konservatiivne Rahvaerakond) ja opositsioonist mina (Eesti Reformierakond).

Valimised võitis Siimo. Ma ei ole kurb kaotuse pärast, vaid seetõttu, et volikogul oli valida keskealise ja noore vahel – valiti keskealine.

Volikogu noortekogu komisjon loodi 2006. aastal, et Pärnu linna noortekogul oleks otsene väljund teha volikogule ettepanekuid. Noortekogu liikmetel olid hääleõiguslikud kohad komisjonis, kuid viimase kohalike omavalitsuste valimiste järel noori enam ei kaasatud komisjoni. 2019. aasta teises pooles hakati küll noori komisjoni koosolekutele kutsuma, et neid rohkem kaasata, ent hääleõiguslikke kohti ei ole neil siiani.

Eelmise aasta tublide saavutuste eest olime linnana nomineeritud noortevaldkonna tunnustusüritusel aasta linna kategoorias. Nüüd aga oleme olukorras, kus volikogu noortekogu komisjoni juhib inimene, kes ei väärtusta noorsootööd, ei näe probleemi selle valdkonna alarahastuses ega pidanud isegi kõnet, et enda kandidatuuri põhjendada. Hääled olid ju taskus.

Koalitsioonilepingus on kirjas: “Peame oluliseks otsedemokraatia põhimõtet.” Kas noored ei vääri otsedemokraatiat?

Eilses küsimustevoorus ütles nüüdne noortekogu komisjoni juht, et tema arvates ei peaks noortele otsese kaasamise võimalust andma. Ent ütles, et võiks leida lahendusi, kuidas noori siia tagasi tuua. Noored on meie tulevik ja me kõik teame seda. Kuid eeldada, et noor tuleb tagasi keskkonda, mida ta pole iseendale saanud võimaluse puudumise tõttu kujundada, on naeruväärne.

Tõepoolest, arvestades praegust noortekogu komisjoni keskmist vanust, võib arvata, et olen selle juhtimiseks liiga noor. Sellgipoolest, ma ühinesin Pärnu linna noortekoguga 2012. aastal ja selle kaudu olen kaheksa aastat tegutsenud noortevaldkonnas ning näinud noortekogu komisjoni vajalikkust just sellisel kujul, et sinna oleksid päriselt kaasatud noored ise.

Volikogu istungil küsimustele vastates ning volinike näoilmeid jälgides ja noogutusi nähes tundus, nagu kohalikud poliitikudki mõistaksid olukorra tõsidust ja neid probleeme, mida ma oma kõnes ja vastustes esile tõin. Näiteks noorte vaimse tervise eest hoolitsemine, narkootikumide levik, noorte kaasamine, noorsootöövõrgustiku arendamine.

Poolteise aasta pärast on taas valimised. Me tegevuses peab välja paistma, et noor on oluline elanikkonna osa, talle pakutakse võimalust kaasa rääkida. Miks peaks noor tulema valima, veel vähem kandideerima, kui olenemata sellest, mis otsuse ta teeb, volikogus noorte probleeme ja mõtteid ei väärtustata?

Elisel volikogu istungil nägid volinikudki rõdul noori, kes põnevusega ootasid komisjoni esimehe valimistulemusi. Leidus palju neid, kes jälgisid istungit otseülekande vahendusel. Kui see ei näita, et noori päriselt huvitab, kes nende eest seisab ja tulevikku kujundama hakkab, ei aita siin ussi- ega püssirohi.

Noored on sammu astunud, millal on volikogu kord?

Kristo Enn Vaga: “kõrtsmik” Ratasel on varnast võtta suurepärane töökoht – riiklik lepitaja!

Kristo Enn Vaga: “kõrtsmik” Ratasel on varnast võtta suurepärane töökoht – riiklik lepitaja!

Lepituse kunst on omaette suur väärtus, omadus mida peame eelkõige silmas riikliku lepitajat valides. Peaministrit valides ootaks konkreetsust, taibukust, visiooni ja karismat.

Endine Keskerakonna kommunikatsioonijuht Andre Hanimägi ütles, et Jüri Ratas ei ole kuri Pearu, vaid lepitav kõrtsmik. Ma Hanimäega enamasti ei nõustu, aga niipaljus on tal õigus, et Jüri Ratas on suutnud kolm ja pool aastat kramplikult kümne küünega toolist kinni hoida ning selle nimel korduvalt ja korduvalt lepitust otsinud. Üks väike viga selle juures on aga see, et tema valitsused ei ole suutnud peaaegu mitte midagi korda saata. Jüri Ratasele on lihtsalt sattunud vale töökoht, Eesti võidaks meeletult, kui Ratasest saaks riiklik lepitaja.

Tegevusetus peaministrina jõuab ükskord järele

President tõi analoogideks „Tõde ja õiguse”. Ma toon ka ning haaran kinni eeltoodud lepitava kõrtsmiku näitest. Kolm ja pool aastat on Jüri Ratas kraavis seisnud ja öelnud nii ühele kui teisele poole, et ei ei ära sealt kaeva või ei ei ära nii sügavalt kaeva.

Kuid vähemalt Ratase esimese valitsuse ajal teadis ta, et kodus kuuris on tal üks hea labidas, mille järgi saab alati minna ja ise kaevama hakata. Nüüd Ratase teise valitsuse ajal on EKRE selle labida ka kuurist ära varastanud ning Ratas ootab vaikselt kraavis ja lepitab. Ning teab, et nüüd on ta juba niikaua soos seisnud, et iga liigutuse tagajärjel vajub ta veel sügavamale. Jääb vaid üle Helmele ja Linnamäele hea tuju laulu laulda. 2016. aasta valitsusvahetuse tuhin on kadunud, sillad põletatud, ühiskond lõhestatud, riik seisab.

Lepitades on meelest läinud oma põhivalija – pensionär

2019 aasta novembri Eurobarometer näitab, et Eestis mure seoses pensionitega on üheks peamiseks teemaks tõusnud. Tõus on olnud kiire ja järsk. Novembris 2019 pidas seda oluliseks 27% vastanuist, sama aasta juunis veel vaid 16%. Tõusu põhjust ei pea kaugelt otsima – Keskerakond. Kiirelt visati üle parda oma peamine valimislubadus, erakorraline pensionitõus 100 eurot, selle asemel saadi 14 korda väiksem tõus, miinus maksud.

Eesimest korda ei ole Eestis keskmine vanaduspension enam tulumaksuvaba, mure, mille vastu andis Reformierakond andnud sisse eelnõu, mis aga seisab juba pool aastat sotsiaalkomisjonis riiulil. See-eest liigub tormilise kiirusega edasi Isamaa orkestreeritud ja Keskerakonna poolt heaks kiidetud II pensionisamba lõhkumine, mida ei pea mõistlikuks valdav enamus rahanduseksperte ei kodumaal ega maailmas. See on lõhkumine, mis paneb suure osa Eesti vananevast ühiskonnast suurde vaesusriski, kusjuures tasub meeles pidada, et valitsus on sidunud „pensionireformi” oma usaldusküsimusega. Me kõik jääme ükskord vanaks ning loodame väärikat vanaduspõlve, aga nüüdseks on kindel, et Keskerakond väärikast vananemisest lugu ei pea.

Valitsus vs põhiseadus

Jaanuar 2020 küsis Norstat inimeste käest: Kas Teie arvates on praegune Vabariigi Valitsus ohuks Eesti põhiseaduslikule korrale? „Jah” vastas 10% ning „pigem jah” 27% inimestest. Kuidas siis sellist tulemust põhjendada? Kas tõesti sellega, et valitsus läheb 2021 KOV valimistega koos olematut probleemi rahvahääletusega lahendama? Ilmselgelt, ei mõista mõtlev Eesti inimene, kuidas abielu määratlemine põhiseaduses mehe ja naise vahel aitaks tema elu paremaks teha.

Kraavi kaevamine Sahara kõrbe ei too su õuele veel voolavat vett. Soovitaksingi uuel riiklikul lepitajal vabal ajal pulmades käia ning uurida abielluvatelt, kas nad ikka päriselt armastavad üksteist või abielluvad ühiskonna survel. Ja meelde tuletada, et abiellu või mitte, aga ühistuludeklaratsiooni teil ikka ei ole.

Meinhard Pulk: Trump, Johnson ja IKE kui rehepapluse maaletoojad

Meinhard Pulk: Trump, Johnson ja IKE kui rehepapluse maaletoojad

Lääne ühiskondade poliitkultuur on üha enam meenutamas seda, mida oleme Vladimir Putini presidentuuri ajal näinud Kremlis. Millised ajaloolised protsessid ja ühiskondlikud-psühholoogilised loogikad on sellise arengu põhjustanud, arutleb Meinhard Pulk.

Riigikogu Toimetiste artiklis “Vene rehepapp, Kremli välispoliitika populaarsus ja de facto riigid” võrdlesid Vjatšeslav Morozov, Andrei Makaritšev, Eiki Berg ja Kristel Vits Venemaa tegutsemist globaalpoliitikas rehepapilugudega, milles talupoeg tõmbab oma kavalusega mõisnikul naha üle kõrvade, rikub osavalt reegleid ja ületab piire, mõnikord ka ilma selge põhjuseta.

Nii konstrueeritakse Läänt Venemaal võimsa, kuid juhmi peremehena, kellele astub vastu julge, aga nõrk Venemaa. Sel viisil mõtestatakse rahvuslikku uhkust. “Rahvusvahelisi norme selgelt rikkuvad sammud võivad kodupubliku silmis seetõttu hoopis õiglasena või vähemalt õigustatuna paista,” lausuvad autorid. Säärane rehepapi tegemine legitimeeribki siseriiklikul tasemel Venemaa välispoliitikat.

Selline kremlilik-rehepaplik käitumisviis on minu hinnangul iseloomustanud ka neid riike, kus on oma kombitsad võimuaparaadini küünitanud need jõud, keda üldiselt tituleeritakse parempopulistlikeks.

Ja et nende riikide seas on traditsiooniline lääneliku demokraatia kants Ameerika Ühendriigid, euroopaliku demokraatia tugisammas Ühendkuningriik ja uue demokraatialaine musternäidis Eesti, siis on see valim üsnagi vettpidav, et teha Lääne ühiskondade poliitikultuuri ja ühiskondade tervemõistuslikkuse osas laiapinnalisi järeldusi.

Neid kolme riiki tabanud episoodide näitel proovingi selgitada seda rehepaplikkust, kus selline mõõdukas, aga pidev reeglite ja piiride ületamine on normiks muutunud.

Trumpist, Nixonist, IKE-st, Johnsonist

45. USA president Donald Trump on alles kolmas, kelle suhtes on algatatud ametist tagandamise protsess. Eelmisest kahest sellise saatusega presidendist – Richard Nixonist ning Bill Clintonist – on Trumpi juhtum võrreldav Nixoniga, andes nõnda hea võimaluse ka üldiseks poliitilise kultuuri muutuste võrdluseks USA-s viimase 45 aasta jooksul.

Detsembri keskpaigas New York Timesis ilmunud arvamusloos küsisid Emily Bazelon ning Beverly Gage lihtsa küsimuse: miks saab Trump rohkem kaitset kui sai Nixon? Ja seda küsimust lahti mõistatades tõidki autorid välja üsnagi sünged erinevused Nixoni- ja Trumpi-aegsete poliitmaastike vahel.

Nii on märkimisväärne, et erinevalt Nixonist on Trumpil olemas praktiliselt üksmeelne nii koduerakonna kui ka valijabaasi toetus. Trumpi toetusreiting pole kordagi ületanud 50 protsendi piiri, kuid tagandamise protsess pole seda ka üleliia langetanud. Nixonit toetas 1973. aasta jaanuaris, mil algas tema teine ametiaeg, ligi 70 protsenti USA elanikest, kuid Watergate’i skandaali eskaleerudes toetus ühtlase joonena langes.

Olukorrad ise on ju aga loomult sarnased. Nii Nixonit kui ka Trumpi süüdistatakse valimistulemuse ebaseaduslikus mõjutamises ning nii Nixon kui ka Trump vastandusid julgeolekuasutustele ja “süvariigile”. Tõsi, erinevalt Nixonist on Trump leidnud kogu Ukraina-afääri vältel toetust ja abi justiitsministeeriumist.

Mida Nixoni ja Trumpi olukordi võrreldes järeldada? Timesi autorite sõnul erakondlikku partisanlikkuse (partisanship) ja raudkindla distsipliini tõusu, kus partei omade vastu – ükskõik, mis hinnaga – ei lähe.

Lisaks on president Trumpil vankumatult olemas toetus lojaalselt valijatelt, keda skandaalid ei heiduta. On Trump ju isegi öelnud, et ta võiks “seista keset Viiendat Avenüüd, tulistada kedagi ning endiselt mitte ühtegi häält kaotada”.

Partisanlikust erakonnadistsipliinist ning peavooluvastase poliitjõu lojaalsest valijabaasist saab sujuvalt minna edasi Eesti poliitmaastikule, kus ühelt poolt võib tabada vabariiklaste stiilis erakonnadistsipliini nii Keskerakonna kui ka Isamaa puhul, kus poliittehnoloogiat viljeletakse pigem konservatiivselt ja alalhoidlikult ning mitte väärtuspõhiselt.

Koalitsiooni püsimisest hoitakse kinni kõigi kümne küünega, kuivõrd ebakindlus selles osas, mis saab koalitsioonist lahkumise puhul, vaigistab moraalsed dilemmad. Nagu kommenteeris parteiliini püsivust parlamendihääletustel president Kersti Kaljulaid, siis “olukorras, kus inimesed on oma vaadete järgi koondunud erakondadesse, mis moodustavad riigikogus fraktsioone, on see loomulik. Aga kui kõneleme olukordadest, kus jutuks on Eesti riik ja tema tulevik, inimõigused ja inimeste vabadused, siis on see rohkem südametunnistuse küsimus.”

Võib küllaltki rahulikult väita, et EKRE-eelsel ajastul ei oleks valitsusel pärast kõiki neid lugematuid sõimuvalanguid, kommunikatsiooniämbreid, koalitsioonikaaslastele kaigaste kodaratesse loopimist, ametnikkonnaga sehkeldamist, katset riigisaladust lekitada (nagu Martin Helme ja Kellavere radarite puhul juhtus – ei ole mingit vahet, kas need radarid reaalsuses töötasid või mitte) jne pikka pidu olnud.

Isamaad ei ole samal ajal aga kõigutanud ka fakt, et NATO Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni koosseisu juhiks valiti Oudekki Loone, keda Isamaa enda liige Mihhail Lotman on nimetanud Vladimir Putini propaganda esitajaks. Loomulikult ei ole see Eesti stiilis rehepaplus mõjutanud karvavõrdki EKRE valijabaasi, Isamaa ja Keskerakonna puhul on valijabaasi reageering olnud oluliselt tundlikum.

Ühendkuningriigi ja Boris Johnsoni näitel on aga võimalik “end valetada peaministriks”.

“Pisike rehepaplik riugas oli eesmärki pühendanud, vägevalt mõisnikult nahk üle kõrvade tõmmatud ning EL-ist lahkuda soovijad referendumi võitnud.”

Udusel Albionil on säärased tõemoonutamised muidugi sügavamad, kui meenutame Nigel Farage’i sisuliselt esimesest intervjuud pärast Brexiti referendumit, milles ta tunnistas, et valimiskampaania pealubadus, mille järgi 350 miljonit naela Euroopa Liitu suunduvaid rahasid kulutatatakse sealt lahkumise järel Riiklikule Tervisesüsteemile (NHS), ei ole siiski reaalne. Aga pisike rehepaplik riugas oli eesmärki pühendanud, vägevalt mõisnikult nahk üle kõrvade tõmmatud ning EL-ist lahkuda soovijad referendumi võitnud.

Seda, et Kremliga võrreldav sümpaatia rehepaplike poliitikaviljelejate vastu on Läänemaailmas relevantne peavoolu-vastase elanikkonna seas, ei ole muidugi üllatav.

Nagu Morozov ja Makaritšev tõdevad, siis “nii vasak- kui parempopulistide sümpaatia Putini Venemaa suhtes tuleneb just sellest rehepapi positsioonist, kes Ostap Benderina Lääne peremehed (loe rahvusvahelise korra ja tsiviliseeritud suhtluse reeglid) ära petab ja naeruvääristab”.

Seega on Putini Venemaale ja Lääneriikide populistlikele jõududele omane ühine vastumeelsus Lääne peavoolule ja seega kipuvad selle loogilise jätkuna kattuma ka vahendid, millega Lääne peavoolu vastu võideldakse.

Rehepaplus kui ühiskondliku paranoia vili

Loomulikult on tõsi, et säärane moraalse poliitika kadumine, mida eelnevas peatükis käsitlesin, saab juhtuda ääretult lõhestunud ja paranoia sümptomeid omavas ühiskonnas.

Samuti võiks öelda, et Postimehe endise peatoimetaja Peeter Helme suund oli septembrikuises poleemikat tekitanud arvamusloos omal moel ainuõige, kui ta kasutas ühiskonnas leiduvate nähtuste kirjeldamiseks totaalse sõja mõistet.

Samas olnuks võimalik leida oluliselt tabavam rõhk ja kontekst, milles säärast võrdlust esile tuua. Omamoodi totaalse (ideoloogilise) sõja sümptomid on ju olemas, aga on kaheldav, kas selle iseloomustamiseks oli parim ajend Hirvepargi miiting, kust Helme toona enda sõnul inspiratsiooni sai.

Toona tõi Helme totaalse sõja sümptomitena välja opositsiooni jõulise tegutsemise. “Enda kutsumine “sõbralikuks ja hoolivaks” ei tähenda muud, kui teiste vaikimisi vaenulikuks ja hoolimatuks tembeldamist. Ning nõuded valitsuse tagasiastumiseks lihtsalt eiravad kujunenud tegelikkust,” kirjutas ta toona.

Tunnistan, et sarnaselt suuremale osale Eesti avalikkusest, oli ka mul raskusi Helme opositsioonikriitika aluste mõistmisel. Aga see sama ühiskondlik paranoia ning polariseeritus, millele Helme kaudselt viitas, on paljudes Lääne ühiskondades täiesti olemas.

Minule seostub see paranoia suuresti diskrimineerimisvastase võitluse jõudmisega absurdsele tasemele, mis ühelt poolt omab küll õilsat eesmärki, kuid samas õõnestab üha märkimisväärsemalt sõnavabadust ja süvendab sotsiaalset türanniat, kui kasutada liberalismi ühe isafiguuri John Stuart Millsi terminoloogiat.

Selgitan enda mõtet paari näite abil.

Esmalt, Kanada peaminister Justin Trudeau sattus vahetult enne üldvalimisi skandaali, kui internetti lekitati pildid aastast 2001(!), millel oli näha blackface’i kandev Trudeau. Liberaali ning vähemusõiguste eest võitleja stereotüübi omandanud Trudeau säilitas küll peaministritooli, kuid häälte hulk ja maine said vaieldamatult löögi.

Kui BBC tegi 19. septembril Trudeau blackface’i skandaali kajastava, vormilt ja struktuurilt neutraalse loo (mitte kolumni), lausuti muuhulgas: “Pildid on seda piinlikumad, et peaminister on positsioneerinud end kui sotsiaalse õigluse, kaasamise ja mitmekesisuse meistrina. Kui tema kabinet vannutati 2015. aastal ametisse, olid pooled tema kabineti liikmetest naised, kolm tükki olid sikhid ja kaks neist olid põlisrahvaste kommuunide liikmed.”

Ma järeldaks sellisest reaktsioonist, et liberalism sööb oma lapsi. Ja Trudeau näite puhul aegunud ja reaalsuses vähetähtsatel põhjustel.

Veel paar illustreerivat näidet. Näitleja Liam Neeson sattus kriitikatule alla, kui ta meenutas, et pärast seda, kui üks mustanahaline mees oli vägistanud näitleja lähedase, kõndis ta nädalaid tänavatel ringi relvaga lootuses “mõne mustanahalise tõpra ära tappa”.

Neeson tunnistas, et tundis selliste mõtete pärast hiljem enda üle häbi ja enam-vähem ainus, kes avalikult teda kaitsma tõttas, oli kunagine tippjalgpallur ja karjääri jooksul korduvalt rassismi käes kannatanud John Barnes. Tema arvates vääris Neeson oma aususe eest medalit.

Septembris postitas Manchester City portugallasest poolkaitsja Bernardo Silva Twitterisse kaks pilti. Ühel oli lapsepõlves tehtud pilt tema eluaegsest sõbrast ja meeskonnakaaslasest Benjamin Mendy’st, teisel tuntud šokolaadipakendinägu Conguitos. Mendy reageeris naljale positiivselt, Silva sai aga rassismi tõttu karistada mängukeeluga.

Need on küll üksikud näited ning mu eesmärk ei ole kaugeltki mitte mingit seisukohta võtta, kas näiteks Silva vääris mängukeeldu või mitte. Kuid üldisest tendentsist annab see siiski mingi aimu.

Kui liberaalne telg (kuhu ma pean ennast kuuluvat) ja Lääne ühiskondade senine peavool tahab säilitada mingigi ühiskondliku vaimse tasakaalu ning vältida paranoiat, vimma ja polariseeritust, siis on selle üheks eelduseks ka oma retoorika ning reageeringute lihvimine selliseks, mille tagant peegeldub ratsionaalsus ja arusaam, et igasugune (üle)reageerimine võib põhjustada asjatut polariseerumise süvenemist.

Vastasel juhul ongi tulemuseks mürgine ühiskond, kus õigusriigi asemel jääb valitsevaks rehepaplik riigijuhtimine, millest selle loo alguses juttu oli.

Info üleküllus, süütunne ning absoluudi jaht

Kui eelnevas kahes peatükis proovisin selle artikli tuumikprobleemi sõnastada, siis nüüd pakun välja omapoolse teooria probleemide lättepõhjuste kohta.

Peatüki pealkirjas mainitud info üleküllus on olemuselt üsnagi ühetimõistetav ja siin-seal lahti seletatud. Sotsiaalmeediaajastul ujutatakse inimesed infoga nii üle, et skandaalid mattuvad kiiresti uute skandaalide-uudiste alla. Teisalt on sotsiaalmeedia ning paremad võimalused alternatiivseid meediakanaleid avada soodsaks pinnaseks infomaastiku radikaliseerumiseks.

Ülejäänud kolm põhjust nõuavad aga veidi põhjalikumat lahtiseletamist. Üks on kahtlemata Lääneriikide ajalooline süütunne, mille juured asuvad nii orjanduses, kolonialismis, Teises maailmasõjas, Vietnami sõjas ja nii edasi ning mille vast meeldejäävaimaks järelmõjuks oli Angela Merkeli otsus 2015. aastal piirid sadadele tuhandetele pagulastele avada.

Seda ajaloolise süütunne mõju Lääneriikide tervisele on võib-olla kõige tabavamalt lahti seletanud Douglas Murray (2018, 192) oma bestselleris “Euroopa kummaline surm”.

Näiteks kirjeldas ta orjanduse mõju ameeriklaste minapildile nii:

“Justkui selleks, et tõestada, et tegelikult ei saa mineviku pattude leevendamiseks kunagi piisavalt teha, muutus Obama kuuendal ametiaastal valitsevaks mõtteviis, et paljude valgete ameeriklaste esivanemate tegude tõttu peaksid nende järeltulijad pakkuma enamikule mustanahalistele ameeriklastele sajandeid varem toime pandud tegude eest hüvitist sularahas […]  Ameerikas, nagu Austraaliaski, muudab selline pidev süütunde pähetagumine rahva loomulikku suhtumist iseenda minevikku. See muudab patriotismi häbitundeks või paremal juhul väga segasteks tunneteks, millel on on muret tekitavad tagajärjed.”

Murray pani oma mõtte tuuma kokku nii: “Pärispatu idee sidumine mingi riigiga on parim viis seda riiki endas kahtlema panna. Riiklik pärispatt tähendab, et midagi head polegi võimalik teha, sest algusest peale ollakse läbinisti mäda.”

Murray omastas Euroopa 20. sajandi poliitilised hädad nüüdisajale omasele ilmalikule püüdlusele jõuda poliitilise absoluudini. Kõnealused absoluudid olid iseenesest mõistagi kommunism ja natsionaalsotsialism, mille õuduste mõju sügavust on keeruline alahinnata.

Ja nagu Murray (2018, 244) tunnistab, “jätab absoluut kokku kukkudes kõik varemetesse: mitte üksnes inimesed ja riigid, vaid ka kõik valitsevad ideed ja teooriad.”

Lääne ühiskondades jättis II maailmasõda varemetesse ka ühiskondliku eneseusu. “Juudid võisid rahvusena jätkata oma traditsioonide austamist ja endiselt uskuda inimestesse, kui nad ka olid kaotanud usu oma jumalasse. Kuid kristlik Euroopa polnud kaotanud usku mitte ainult oma jumalasse, vaid ka oma inimestesse. Euroopas hävis igasugune usk, mis inimesel teise inimesse veel alles oli,” sedastas Murray (2018, 249).

See sama absoluudi- või ideaalse maailmakorralduse jaht, mis on selle artikli probleemipüstituse kolmas juurpõhjus, on iseloomustanud ka külma sõja järgset Läänemaailma.

Kui külm sõda lõppes, idablokk ning Nõukogude impeerium lagunesid, tuli Francis Fukuyama välja “ajaloo lõpu” teesiga, peegeldades tabavalt valitsenud mentaalsust. Seal ennustas ta selle sama liberaaldemokraatia absoluutset triumfi ja levikut ka Läänemaailmast kaugemale.

Kuigi Fukuyama ise tunnistas “ajaloo lõpu” ja ainuvõimu omandava liberaaldemokraatiaga seotud traagikaid, siis uue absoluudi mõtte oli ta paberile dokumenteerinud. Suuresti sellest ideaali ideest paistis Läänemaailm eesotsas Ameerika Ühendriikidega Külma sõja järgsetel aastatel lähtuvat oma välispoliitikas.

“See annab teatud tõlgendamisnurga alt ka empiirilist tuge Hegeli nägemusele, et ajalugu on paratamatu jõud, millele me peame lihtsalt alistuma.”

Võiks tekkida küsimus, et kas on põhjust paari tõsisema tagasilöögi pärast niivõrd radikaalseid järeldusi teha. On põhjust, olen ma veendunud, ja selle kinnistamiseks tasub appi võtta USA sotsioloogi James C. Daviesi katse revolutsiooniteooriat kokku panna. See annab teatud tõlgendamisnurga alt ka empiirilist tuge Hegeli nägemusele, et ajalugu on paratamatu jõud, millele me peame lihtsalt alistuma.

Või nagu Isaiah Berliin (1988, 16) märkis, siis igasugune lõplik absoluut või ideaal ei ole mitte pelgalt illusioon, aga ka väga ohtlik. “Kui keegi tõesti peaks uskuma, et selline lahendus on võimalik, siis muidugi ei pea ta mitte mingit hinda liiga kõrgeks, et seda saavutada”.

Aga nüüd Daviesi ja revolutsiooniteooria juurde. Revolutsiooni jaoks ei ole Daviesi väitel sobivaim pinnas mitte pidev ühiskonna ning inimeste elu allakäik ja mandumine, nagu pakkus välja Marx, ega ka mitte türannia käes vaevlevale rahvale tasapisi rohkemate õiguste juurde andmine (ehk “annad rahvale sõrme, võtab käe” stiilis areng), nagu väitis Prantsuse revolutsiooni näitel Alexis de Tocqueville.

Nende kahe teooria asemel pakkus Davies välja hübriidteooria (kust avaldus tema enda sõnade kohaselt J-kurvi muster), mille kohaselt on revolutsiooni soodumus suurem ühiskondades, kus on mõnda aega kestnud heaolu püsiv kasv, kuid mida ühel hetkel tabab tagasilöök, mis läheb vastuollu kõrgele kerkinud ootuste-lootustega.

Davies näitlikustas seda pärisorjuse-järgse Venemaaga, kus orjuse kaotamise järel nautis lihtrahvas kasvanud vabaduste vilju, kuid reageeris seda jõulisemalt igasugustele tagasilöökidele, mis lõpuks tõid kaasa 1905. ja 1917. aasta revolutsioonid.

Samuti on selle “J-kurvi teooria” musternäidiseks Egiptus, mis II maailmasõja ajal sattus majandusbuumi, kuid sõjajärgne majanduslangus ning 1948. aasta konflikt Iisraeliga tipnesid revolutsiooniliste meeleoludega ja vabariigi kehtestamisega 1952. aastal.

Kuidas suhestub sellega 21. sajandi Läänemaailm ja liberaaldemokraatia? Kui manada väga pealiskaudselt silme ette Lääne ühiskondade dünaamika pärast II maailmasõda, võib näha täpselt seda sama J-kurvi, mille ümber konstrueeris oma revolutsiooniteooria ka Davies.

Nende ligi 75 aasta peale võib Lääne ühiskondade kulgemismustril näha kahte J-kurvi.

Esimene algas sõjajärgse buumi ja heaolu kasvuga (eriti iseloomulikult USA-s 1950. aastatel), millele järgnes Vietnami sõda ning sellega kaasnenud frustratsioon, majanduse stagnatsioon (kõige ilmekamalt 1960. aastate teise poole Ühendkuningriigis), ühiskondliku polariseerituse (siin tuleb rõhutada kodanikuõiguste liikumist ja selle mõju USA-s ning poliitilisi atentaate) kasv ja 1968. aasta mai sündmused Prantsusmaal.

Teine J-kurv algas 1970. aastatel, kui Nõukogude Liidu näol kadus Lääne ühiskondi mobiliseeriv väline vaenlane ja tekkis nii majanduslik kui ka füüsiline turvatunne, mis omakorda sünnitas selle sama Fukuyama ajaloo lõpu teesi.

Säärane mugavusperiood kestis laias laastus 21. sajandi alguseni. 9/11 terrorirünnakud, 2008. aastal alanud majanduskrahh ning pagulaskriis on omanud sarnast detonaatori mõju, millest Davies kirjutas revolutsioonide teketest mõtiskledes. See, kas ka mingi tõeline revolutsioon ka sünnib või on viimased kümmekond aastat toimunud pelgalt ühiskondlik nihe, on loomulikult eraldi küsimus.

See kirjeldatud dünaamika võikski anda kinnitust, et usk sellesse, et liberaaldemokraatia on ajaloo arengu lõppsadam, ei ole mitte pelgalt naiivne, vaid see usk ise ning järjekordses ideaalis pettumine on ka üks eeldustest sellele ühiskondlike väärtuste nihkele ning rehepaplusele, millele artikli alguses keskendusin.

Seda naiivset usku sobib ilmestama üks Murray enda meenutus, kuidas üks Saksa valitsuse minister lausus talle, et ühel päeval peab ka Saksamaa tunnistama, et teatud väärtuste eest ei ole nad valmis mitte ainult võitlema ja surema, vaid ka tapma. “Rabav ülestunnistus riigilt, mis on ikka veel nii raevukalt sõjavastane,” mõtiskles Murray (2018, 250).

Andrus Punt: ühiskond võidab valimisea langusest

Andrus Punt: ühiskond võidab valimisea langusest

Suve hakul kiitsime Tartu volikogus paljuski minu eestvedamisel ülekaalukalt heaks muudatuse, mis lubas kaasava eelarve rahvahääletusel osaleda 14- ja 15-aastastel. Enne oli vanusepiiriks 16. eluaasta. Nüüd teame, et eesimest korda hääletada saanud noorte valimisaktiivsus oli suurem üldisest aktiivsusest. Küsimused, milleks noorte kaasamine sellisel kujul, aga ei lõppe.

Oli neidki, kes küsisid, milleks on vaja noortelt röövida lapsepõlv, ning lisasid, et isegi kui anda õigus hääletada, ei hakka noored valima ikkagi. Et noored ei mõistvat maailmas toimuvat, kuidas nad siis veel peaksid hääletama hakkama, ning noored olla rohkem mõjutatavad teistest earühmadest.

On rõõm jagada, et esimest korda hääletada saanud 14–15-aastaste osalus kaasava eelarve hääletusel oli 12 protsenti. Üksi võttes võib näida väike, ent ikkagi suurem üldisest valimisaktiivsusest, mis oli 6,6 protsenti. 2017. aasta kohalike omavalitsuste valimistel olid Eesti noorteühenduste liidu tellitud uuringu andmetel esimest korda hääletada saanud 16–17-aastaste valimisaktiivsus 59 protsenti, seega ka kõrgem üldisest, 53,3-protsendisest aktiivsusest.

Noored tahavad kaasa rääkida ja oma tuleviku üle otsustada. Kuid kui noor ei ole saanud oma senises elus millegi üle otsustada, on naiivne mõelda, et teatud vanusesse jõudes kasvab meeletult huvi valimiste ja ühiskonnas aktiivselt osalemise vastu. Noorte huvi kasvatamine ühiskonnas toimuva vastu on riigi püsimajäämise seisukohalt aga ülimalt tähtis. Ainult nõudlik valija tagab ühiskonda tervikuna teeniva poliitika.

Noorte aktiivsuse kasvatamist otsustamisel ongi oluline alustada võimalikult vara ning noortele tuleb anda võimalus langetada jõukohaseid valikuid. Kolleeg volikogus ironiseeris valimisea langetamise arutelu ajal, et kas järgmisena antakse kaasarääkimise õigus ka lasteaialastele, ehk olla sealgi huvi. Peabki andma, näiteks rühmanime valimisel. Väikeste otsuste kaudu õpivad lapsed ennast usaldama ning harjuvad langetama tähenduslikke otsuseid.

Ainult nõudlik valija tagab ühiskonda tervikuna teeniva poliitika.

14-aastased saavad ühiskonnas toimuvast aru ning on kindlasti pädevad hääletama kaasava eelarve üle. Tartu on ka esimene linn, kus 14-aastased saavad kandideerida noortevolikogu liikmeks. Viimaste kohalike valimiste järel sai selgeks seegi, et valimisõiguse andmine alates 16. eluaastast on õigustatud.

Noored said väärt kodanikuharidusliku kogemuse, mis sidus neid paremini kodukohaga ning harjutas järgmisteks valimisteks. Tartus on kujunenud justkui praktiline ühiskonnaõpetuse tund valimiste teemal, kus 14-aastased otsustavad kaasava eelarve üle, 16-aastased valivad linnavõimu ning 18-aastased parlamenti.

Aeg on õige, et avada ka riigikogu valimistel valimisea langetamise debatt. Meie noored on selleks valmis ning nad väärivad võimalust oma tuleviku üle teadlikke valikuid teha.