Uudised

Euroopa Parlamendi saadiku Riho Terrase hiljuti avaldatud artikkel (EPL 07.02.21) rohepöördest on kirjutatud niisuguses valguses, nagu oleks keegi teda kliimateemadel raskelt eksitanud.

Terras kardab, et Eesti võtab kasutusele Venemaa gaasi ja võrdleb kliimaprobleemidega tegelevaid inimesi silmaklappe kandvate hobustega.

On tõsi, et põlevkivitööstus ja selle käekäik puudutavad Ida-Virumaad ja piirkonna elanikke sügavalt. Samuti on tõsi, et põlevkivienergeetikast loobumiseks on tarvis esmalt olla kindel uutes alternatiivides.

Ent keskkonnaministeerium on koostanud mitu erinevat kliima- ja energeetikateemalist uuringut ja arengukava, kust leiab teaduspõhist infot nii põlevkivienergeetikast väljumise kui alternatiivsete energiaallikate kohta. Samuti oleme saamas Euroopa Liidult õiglase ülemineku fondi rahasid üle 300 miljoni euro, toetamaks Ida-Virumaa energiapööret.

Seega on vale levitada arusaama, et rohepööret surutakse peale läbimõtlematult ja arvestamata haavatavaid sektoreid, neis töötavaid inimesi ning selliseid piirkondi ümbritsevat keskkonda. Saadik väidab, et midagi nii suurt nagu üks terve energeetikasektoriga seonduv saab kaduda äkitselt.

Rohelisem energia, mitte Vene gaas

Jääb arusaamatuks, miks Terrasel on tekkinud hirm, et võtame peale põlevkivienergeetikast loobumist kasutusele Vene gaasi. Põlevkivist loobumise eesmärk on saavutada rohelisem energeetikasektor ning selleks peame rakendama taastuvenergiat ja väiksema CO2-jalajäljega alternatiive. Mina ei ole veel ühtegi tõsist ja teaduspõhist argumenti kuulnud, miks peaksime lahti ütlema Eesti energiajulgeolekust ning alustama Vene gaasi tarbimist.

On lausa valus lugeda Terrase imestust, et mispärast soovib Eesti kliimaeesmärke saavutada 10-15 aastat enne Euroopa Komisjoni seatud tähtaega. Miks on ambitsioonikus saadikule niivõrd imestuspärane või vastumeelne? Ja mis ajast soovivad rahvaesindajad pigem olla tagurlikud kui eesrindlikud?

Eestil on võimalus näidata üles eeskujulikku kliimapoliitikat ning vähendada meie põlevkivitööstuse tekitatud jalajälge planeedile. Vaadates otsa iga päev süvenevale kliimakriisile, on selge, et selle lahendamiseks me just kõrgeid ambitsioone vajamegi, sest tegutseda tuleb kiirelt.

Viimaseks – Terras kirjutab: “Surve rohepöördele on suur.” Huvitav tõesti, miks? Kas surve taga on ainult poliitilised huvid või on meie planeet ja elukeskkond päriselt ohus? Kas on võimalik, et kliimakriisi lahendamine on tulevastele põlvedele eksistentsi küsimus?

Loodan väga, et saadik leiab nendele küsimustele vastused ning harib end kliimateemadel, kuna tema praegused seisukohad on tagurlikud ja teadmised tunduvad olevat kesised. Minu arvamus on, et rohepööret peaksid juhtima teaduspõhised fanaatikud, kellel on peale majandushuvide ka soov hoida keskkonda ja kliimakriis lahendada.

Murelik küsimus, mis on Eestist saanud ja kas Tartu liigub samas suunas, murdis muidu rõõmsalt kulgenud kohtumise meeleolu ülikoolilinna välistudengitega. Nad kutsusid mind arutlema elu üle Tartus ning rääkima ka sellest, et neil on tuleva aasta kohalikel valimistel õigus kujundada Tartu elu.
Küsija oli mõne aasta eest Tartus käinud, meie linna ja inimestesse armunud ning otsustanud tulla magistriõppesse uue Euroopa parimasse ülikooli. Nüüd siin õppides tajub ta muutust halvemuse poole. Kuuleb tänaval kommentaare oma nahavärvi kohta.
Tartut ülikoolita ei ole. Peame valitsuse ja valitsuserakondade ksenofoobiale vastu astuma ja kindlustama, et Tartus võidutseks tarkus.
Välistudengite vastu võitlemine ei ole majanduslik, vaid poliitiline võitlus valijate hoidmiseks ajal, kui eelarvepuudujääk kasvab Euroopa Liidu suurimaks. Vaja on ju näidata töövõite! Aga mis tulevikus saab, ei ole nende asi.

Avalikus debatis küsitakse, miks peab muidu õpingutes edukas murjan – nahatoon häirib enim – siin tasuta ehk meie maksumaksja raha eest õppima. Justkui unub, et Eestisse tööle jäädes teenib ta keskmise palga korral veidi rohkem kui aastaga oma õppetasu maksudena tagasi, ning üle poole lõpetajatest jääb. Peaksime rõõmustama, sest kultuurilise rikkuse kõrval võidab ka meie majandus. Tööturul süveneb kõrgharidusega töötajate puudujääk.

See võitlus ei põhine soovil meie kõrgharidust toetada. See põhineb hirmutamisel emakeelse kõrghariduse kadumisega ja võõraviha ausse tõstmisel. Eesti keel ei kao mitte kuhugi välistudengite tõttu, ohuks on me endi laiskus. Pealegi õpetatakse Tartu ülikoolis ka ingliskeelsetel õppekavadel eesti keelt ja kultuuri.
Kuid see polegi välistudengite vastaste peamine sõnum. Kandev mõte seisneb ikkagi Eesti sulgemises, üksi jäämises, pilgu läänelt kõrvale pööramises ja meie ülikoolide pakutava hariduse kvaliteedi alla tirimises. Kõige selle hävitamises, mida alates iseseisvuse taastamisest on ühiskond ehitanud.
Tartu ülikool on olnud loomisest saadik rahvusvahelise haardega. Kui tahame, et me ülikoolid oleksid maailma parimate seas, peame suutma rahvusvaheliselt konkureerida, mitte sulgema oma uksi uutele inimestele ja teadmistele. Kunagi võiks olla ju võimalik, et maailmas teatakse sellist Tartu ülikooli, mis on samal tasemel, kui praegu on Oxford või Stanford.
Tartus õpib ühtekokku 20 000 tudengit. Välistudengite tõrjumisel ei kaota me ainult nende ajupotentsiaali, vaid sunnime Eesti noori välismaale õppima, sest meie haridus lihtsalt enam ei konkureeri. Tartu kaotab oma võlu ja aastasadu meid kandnud mõtte. Harimatus ei tohi saada meie sihiks! Meie ühine soov on ju elada õnnelikult kõrgelt arenenud ühiskonnas. See on võimalik ainult avatuse suurenedes.

“Eesti keel ei kao mitte kuhugi välistudengite tõttu, ohuks on me endi laiskus.”

Haridus ja teadus on igale arenenud riigile vundamendiks. Mis aga takistab praegusel koalitsioonil üht protsenti SKTst sellesse panustama, küsib üliõpilane Karoliina Lorenz (Eesti Reformierakonna Noortekogu).

Nii nagu inimesel on kombeks pidada kinni oma lubadustest, tuleks seda teha ka riigi täidesaatval võimuorganil. 2018. aasta lõpus allkirjastasid teadusleppe teadlased, ettevõtjad ja enamik erakonna juhte, välja arvatud EKRE, eesmärgiga suurendada teaduse rahastamist kolme aastaga ühe protsendini SKTst. Ainult mõni kuu hiljem taganes valitsuse juhterakond sõlmitud kokkuleppest ning praeguseni pole selle nimel ühtegi sammu edasi tehtud.

Teaduste Akadeemia liige professor Lauri Mälksoo ütles eelmise aasta juunis, ainult mõni kuu pärast leppe sõlmimist, et teised riigid panustavad ammu teadusesse ja haridusse rohkem kui Eesti praegu. ERRile antud intervjuus ütles Mälksoo: «Number pole asi iseeneses, vaid see lähtub sellest, et aitab kaasa majanduskasvule.» Vaja on sõlmitud leppest kinni pidada ning seda täitma hakata, sest mida rohkem suunatakse sinna raha, seda rohkem areneb ka see valdkond. Tundub, et see ei ole valitsuse eesmärk.

Samas pole üllatus, et koalitsioon on pidanud väga paljudes lubadustes inimesi petma. Võtkem lubatud sajaeurone pensionitõus, millest suudeti realiseerida ainult seitse eurot, kuid ilma maksudeta saab pensionär kätte 1,4 eurot. Soovin, et hariduse ja teadusega ei läheks samamoodi, kuid kahjuks tundub, et selle valitsuse ainuke oskus onrahvast ninapidi vedada.

6. septembril tegi EKRE noorteliikumine Sinine Äratus üldkoosoleku järel avalduse, kus toodi välja punktid, miks tahetakse haridussüsteemist eraldada välisüliõpilased, viidates sellele, et nood rikuvad Eesti kõrgharidust ja onohuks eestlusele. Selline käitumine ainult madaldab Eesti kõrghariduse kvaliteeti ja konkurentsi. Kui hakkame piirama välisüliõpilasi ega suurenda teaduse rahastust, hakkab Eesti teadus vaikselt, aga kindlalt allamäge veerema.

Kui hakkame piirama välisüliõpilasi ega suurenda teaduse rahastust, hakkab Eesti teadus vaikselt, aga kindlalt allamäge veerema.

See viib olukorra selleni, et peale välisüliõpilaste võivad eestlastest üliõpilased minna mõnda teise riiki haridustomandama, sest siin ei pöörata hariduse ja teaduse rahastuse suurendamisele piisavalt tähelepanu. Selle tagajärjel jääb Eestis haridust püüdvatel inimestel konkurents teiste välisriikides õppivate üliõpilastega väiksemaks. Kuid just konkurentsivõimeline haridus ja teadus on see, millega saab väikeriik end suurriikidega samaväärseks teha. Väikeses riigis suudavad haritud inimesed ka kiiremini tehnoloogia enda kasuks tööle panna, hea näide on Eesti digirevolutsioon, mis algas juba sajandi alguses. Enne kui koalitsioon seda ei mõista ning elab minevikus, ei saa me ka paremat, targemat tulevikku.

Eelmisel esmaspäeval toimus riigikogu ees avalik kõnekoosolek kõrghariduse ja teadus-arendustegevuse rahastuse olukorra teadvustamiseks, mille järel anti riigikogu esimehele Henn Põlluaasale üle märtsis koostatud rahvaalgatus kõrghariduse ja teadus-arendustegevuse teostamiseks.

Minu unistus on, et valitsus peaks oma sõna ja hakkaks tasapisi teadusarenduse ja hariduse rahastust tõstma, sest selle valdkonna jätkusuutlik areng on vajalik nii meile kui ka järgmistele põlvkondadele.

Ma armastan volbriööd! Tartu kevad on ikka tulnud volbriga, kus tudengid pikast talvest saabununa akusid laevad, sessiks vaimu valmis seavad ja tulevikuplaane teevad. Ega tudengid kadedad ole ja laiem linnarahvaski saab sellest põlvkondi ühendavast ja järjepidevust väärtustavast sündmusest osa. Korporatsioonid ja seltsid avavad muidu suletud konventide uksed ja väärikas pidu katab kogu linna hommikuni, sest Tartu tudengid oskavad viisakalt pidutseda. Volbri olemusest aru saamiseks tuleb seda ise Tartus kogeda. See aasta tuleb volber mõistagi teisiti.
Varasematel aastatel võis kindel olla, et kui ansambli Untsakad saatel korp! Sakalas tantsu vihutud, volbrilõkke ääres maailma parandatud, vanade sõpradega kohtutud ja mõnel lipuplatvormil päikesetõusu saatel laulu löödud, siis hommikul paitab korp! Rotalia aiapeol Jaan Sööt ööst helli hingekelli. Kogunemisi nõidade ööl seekord ei toimu, kuid volbriga ei käi kaasas ainult vabameelne pidu, vaid ka vastutus: üheks ööks on võim linnas tudengite käes.
Et linnapea raekoja ees tudengitele võimu üle annab, on sümboolne ja tavaliselt väga suurt tähelepanu ei saa. Tudengilinnas ollakse sellega lihtsalt nii harjutud.
Seekord aga on põhjust rohkem kui kunagi varem volbriöö võimuga kaasnevatele võimalustele keskenduda, sest ka sümboolsest võimust saavad sündida reaalsed Tartut ja Eestit paremaks muutvad sammud. Nimetan siin artiklis ainult mõne võimaluse.

Volbri energia arvelt saab palju teha.
Lihtsaim samm on annetada pidustustest säästetud raha heategevuseks. Nii mõnigi annetustest sõltuv organisatsioon on kriisi tõttu halvas seisus.
Tartu armastab tudengeid tingimusteta. Üks võimalus vastuarmastust näidata on lihtne – tuleb ametlikult tartlaseks saada. Hinnanguliselt ei ole üle 10 000 Tartus elava inimese oma elukohta Tartusse registreerunud.
On juba tavaks suunata osa linna raha kaasava eelarve kaudu projektidesse, mida tartlased ise tähtsaks peavad. Ka ideed, mis rahvahääletust ei võida, on olulised – mõnigi neist pannakse linnaeelarvesse ning saab teoks. Igaüks saab esitada oma idee!

Tudengid saavad kevadel kandideerida üliõpilasesindusse kaastudengeid esindama. Kui ise ei saa või taha, aga tead kedagi, kes peaks seda kindlasti tegema, siis tuleta võimalust meelde.
Lõpeta sahtlisse kogutud luulekogu ja ega lõputöögi ei kirjuta ennast ise valmis, ning kaugeks jäänud sõber ootab kõnet. Kasutagem seda eriliselt kulgevat aega targasti.
Ülikool annab noorele tohutult. Energiline ja särasilmne tudeng saab vabas vaimses õhkkonnas teadmisi ja kogemusi, millele oma kindel tee rajada. Viisakas on aeg-ajalt võtta hetk ja ühiskonnale tagasi anda. Varalahkunud rektor Volli Kalm andis ühel volbriõhtul tudengitele kaasa mõtte, et keegi ei ole igavene, aga enne seda mõni paneb täiega – tehkem siis nii, et see kehtiks rohkemale kui ainult mõnele.

“Volbri olemusest aru saamiseks tuleb seda ise Tartus kogeda.”

Eile, 11. märtsil toimus Pärnu volikogu istung, kus valiti nii volikogu esimees, abilinnapea kui kahe komisjoni juht. Üks nendest oli noortekogu komisjon. Komisjoni esimehe kohale kandideeris koalitsioonist Siimo Lopsik (Eesti Konservatiivne Rahvaerakond) ja opositsioonist mina (Eesti Reformierakond).

Valimised võitis Siimo. Ma ei ole kurb kaotuse pärast, vaid seetõttu, et volikogul oli valida keskealise ja noore vahel – valiti keskealine.

Volikogu noortekogu komisjon loodi 2006. aastal, et Pärnu linna noortekogul oleks otsene väljund teha volikogule ettepanekuid. Noortekogu liikmetel olid hääleõiguslikud kohad komisjonis, kuid viimase kohalike omavalitsuste valimiste järel noori enam ei kaasatud komisjoni. 2019. aasta teises pooles hakati küll noori komisjoni koosolekutele kutsuma, et neid rohkem kaasata, ent hääleõiguslikke kohti ei ole neil siiani.

Eelmise aasta tublide saavutuste eest olime linnana nomineeritud noortevaldkonna tunnustusüritusel aasta linna kategoorias. Nüüd aga oleme olukorras, kus volikogu noortekogu komisjoni juhib inimene, kes ei väärtusta noorsootööd, ei näe probleemi selle valdkonna alarahastuses ega pidanud isegi kõnet, et enda kandidatuuri põhjendada. Hääled olid ju taskus.

Koalitsioonilepingus on kirjas: “Peame oluliseks otsedemokraatia põhimõtet.” Kas noored ei vääri otsedemokraatiat?

Eilses küsimustevoorus ütles nüüdne noortekogu komisjoni juht, et tema arvates ei peaks noortele otsese kaasamise võimalust andma. Ent ütles, et võiks leida lahendusi, kuidas noori siia tagasi tuua. Noored on meie tulevik ja me kõik teame seda. Kuid eeldada, et noor tuleb tagasi keskkonda, mida ta pole iseendale saanud võimaluse puudumise tõttu kujundada, on naeruväärne.

Tõepoolest, arvestades praegust noortekogu komisjoni keskmist vanust, võib arvata, et olen selle juhtimiseks liiga noor. Sellgipoolest, ma ühinesin Pärnu linna noortekoguga 2012. aastal ja selle kaudu olen kaheksa aastat tegutsenud noortevaldkonnas ning näinud noortekogu komisjoni vajalikkust just sellisel kujul, et sinna oleksid päriselt kaasatud noored ise.

Volikogu istungil küsimustele vastates ning volinike näoilmeid jälgides ja noogutusi nähes tundus, nagu kohalikud poliitikudki mõistaksid olukorra tõsidust ja neid probleeme, mida ma oma kõnes ja vastustes esile tõin. Näiteks noorte vaimse tervise eest hoolitsemine, narkootikumide levik, noorte kaasamine, noorsootöövõrgustiku arendamine.

Poolteise aasta pärast on taas valimised. Me tegevuses peab välja paistma, et noor on oluline elanikkonna osa, talle pakutakse võimalust kaasa rääkida. Miks peaks noor tulema valima, veel vähem kandideerima, kui olenemata sellest, mis otsuse ta teeb, volikogus noorte probleeme ja mõtteid ei väärtustata?

Elisel volikogu istungil nägid volinikudki rõdul noori, kes põnevusega ootasid komisjoni esimehe valimistulemusi. Leidus palju neid, kes jälgisid istungit otseülekande vahendusel. Kui see ei näita, et noori päriselt huvitab, kes nende eest seisab ja tulevikku kujundama hakkab, ei aita siin ussi- ega püssirohi.

Noored on sammu astunud, millal on volikogu kord?