Eesti Vabariigis on 79 omavalitsusüksust. See arv on küll väiksem kui aastal 2016, aga siiski endiselt liiga suur, kirjutab Daniil Johanson.

Eesti on oma pindalalt sarnane Taanile, kus on 98 kohaliku omavalitsust ehk kommuuni ja viis regiooni. Lihtne matemaatika ütleb, et Taanis on ligikaudu 60 000 inimest iga kommuuni kohta, samal ajal kui Eestis elab orienteeruvalt 17 000 iga valla kohta. Arvutused on ligikaudsed, kuna reaalselt ei jaotu elanikkond võrdselt.

Taanis on vaid neli kommuuni elanikkonnaga alla 10 000 inimese: Læsø, Fanø, Samsø, Ærø. Meil seevastu on selliseid kohalikke omavalitsusi üle poole ehk 46, sh kolm valda, kus on inimesi alla tuhande. Näiteks Ruhnu valla elanikkonda kuulub 178 inimest.

Selline võrdlus aga ei päde, sest hästi toimivates riikides omavalitsusteks jagamine toimub elanikkonna, mitte pindala järgi. Eesti oma 1,3 miljoni inimesega sarnaneb pigem Kosovo Vabariigiga (1,8 milonit elanikku). Olgugi, et seal on elanikkond meie omast 500 tuhande võrra suurem, saadi 30 omavalitsusega hakkama.

Uue administratiivreformi tegemine annaks hea võimaluse parandada olukorda Tartu linnavalitsuses, laiendades natukene selle piire. Ülenurme, Vahi ja Veibri elanikud kasutavad Tartu linna ühistransporti ja kasutavad muid teenuseid, aga nende laekuvad linnaga piirnevatele valdadele, mitte linnaeelarvesse. Miks? Sest nad pole de jure Tartu linna koosseisus.

Valitsemist ja valla teenuseid ei vaja mitte metsad, põllud ega neis pesitsevad loomad, vaid riigis elavad inimesed. Liigne bürokraatia, mille põhjustab suur omavalitsuste hulk, muudab teenused ebakvaliteetsemaks ning ooteajad pikemaks. Lisaks saavad väiksema elanikkonnaga vallad vähem maksutulu ja see on kohati nii napp, et sellega ei suudeta elanikkonna jaoks isegi taristut välja arendada.

Alevikus, kus mina elan (Võõpsu, Räpina vald) pole suudetud rajada kanalisatsiooni ega ühist veevärki. Usun, et sarnaseid probleeme esineb ka teistes väiksemates omavalitsustes, kus lisaks vähesele maksutulule ei kasutata raha ka parimal võimalikul moel ja seda tänu spetsialistide puudusele. Tulemuseks on küsitava kvaliteediga juhtimine.

Teen konkreetse ettepaneku. Eesti oleks mõistlik administratiivselt jaotada maa- ja linnavalitsusteks, mis oleksid enam-vähem praeguste maakondade ja linnade suurused, kaotades vallad kui sellised üldse ära.

Küsitav on ka mõne linna kui haldusüksuse säilitamine. Näiteks Loksa linna, kus elab vaid 2500 elaniku, pole kindlasti mõtet eraldi alles jätta. Nõnda saaksime 19 maavalitsuseks ja 14 linnavalitsuseks jaotatud riigi, milles oleks 33 omavalitsust. Alla 10 000 elaniku elaks vaid ühes maavalitsuses, Hiiumaal.

Muidugi saaks reformi korraldada ka teisiti, kärpides veelgi omavalitsuste hulka ja moodustades neid nii, et inimesi elaks igas maavalitsuses vähemalt 100 000. Ma usun, et selline lähenemine pole siiski mõistlik. Meie võrdlemisi väikese pindala ja rahvastikuga riigis on väga kirju kultuuriline maastik ja liiga suured omavalitsused hävitaksid piirkondade kohaliku omapära. Eestis elavatel setodel, võrokestel ja teistel tekiks oht kaotada igasuguse esindatus kohalikul tasandil. Selline olukord lõhestaks ühiskonda, jättes osale inimestele tunde, et riik on nad ära unustanud.

Samuti võib nii mõnelgi tekkida küsimus teenuste kättesaadavuse kohta. Võiks küsida, et kas tõesti mõne toetuse taotlemiseks tekib näiteks Räpina pensionäridel kohustus sõita selleks Põlvasse, sest Räpina valda ju enam ei ole ja maavalitsuse peahoone asub selle halduskeskuses. Õnneks see nii ei ole, sest sotsiaalsete teenuste võimaldamiseks avasid vallad peale esimest haldusreformi kaugemates asulates teenuskeskused. Mitte miski ei takistaks maavalitsusi sama tegemast.

Eesti energeetika vajab varianti, mille koormus keskkonnale ei käiks üle jõu. Just tuumaenergeetika koos päikese ja tuulega võivad vastata sellele ootusele, kirjutab Betty Abel.

Sel sügisel on palju kõlapinda saanud kaks uudist: rahvusvahelise aatomienergia agentuuri (IAEA) töörühma analüüs ja riigikohtu otsus Auvere õlitehase ehitusloa kohta.

IAEA osakonna operatiivjuht Eric Mather on veendunud, et Eestis mõeldakse põhjalikult läbi kõik tahud tuumaenergeetika arendamisel. Auvere õlitehase rajamisel aga ei oodatud ära lõplikku keskkonnamõju hindamist. Kuidas garanteerida, et tuumaenergeetika arendamisel sama viga ei tehta?

Kasvav energiavajadus

Me kõik soovime tarbida neid hüvesid, mida oleme suutnud väikeses Eestis kiiresti üles ehitada. Kindel on see, et isegi kui pingutame, siis elektritarbimine aastate vältel ikkagi suureneb. Seda vajab enim meie tööstuse ja uute tehnoloogiate areng, mis nõuab energiaturult stabiilsust. Ainult nii tulevad meile investeeringud, mis majandust elavdavad.

Balticconnectoriga juhtunu on ilmekas näide, et peame kiiremini võtma vastu otsused, mis tooksid Eestile varustuskindluse. Venemaa tekitatud hübriidsõjas säilib alati oht, et meie ühendused teistega on löögi all.

Saastav põlevkivi ei ole ega saa olema varustuskindluse tagaja. Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valitsuse otsus eraldada 125 miljonit eurot maksumaksja raha Auvere õlitehase rahastamiseks oli äärmiselt vastutustundetu. Juba toona võis näha, et selle tehase rajamine läheb meie kliimaeesmärkidega vastuollu.

Eesti energiaportfelli tulevik

Võiks ju loota, et ehk aitab põlevkivist ja liigume otsustavamalt kliimasõbraliku varustuskindluse poole. Eesti energeetika vajab varianti, mille koormus keskkonnale ei käiks üle jõu. Just tuumaenergeetika koos päikese ja tuulega võivad vastata sellele ootusele. Mainimata ei saa jätta salvestustehnoloogiat, millel peab tulevikus oma kindel osa olema.

Tuumaenergeetika arendamine peab olema õiglane inimeste ja keskkonna suhtes. Nii hoiame ära ennatlikud ja ümberlükatavad otsused, mis maksumaksja rahakotti mõtlematult tühjendavad, nagu juhtus õlitehasega. Määravaks on just õigusraamistik, kus võime vajada kliimaseaduse kõrvale ka tuumaseadust.

Loodetavasti alustatakse õigusloomega kohe, kui kliimaministeeriumis tegutsev töörühm oma lõplikus aruandes selleks rohelise tule annab. Arvestades tuumaenergeetika programmi eluiga, peame sellisel juhul olema kiired, kuid ka hoolsad. Eric Matheri kommentaar töörühma põhjalikkuse kohta loob vaid kindlustunde, kuid optimismi ei tasu uppuda.

28. oktoobril toimus Reforminoorte üldkogu, kus võeti vastu uuendatud põhikiri ja valiti ka uus juhatus.

Uue juhatuse liikmeteks on on Martin Ottas, Stenar Niinemets, Raimond Vladimirov, Andrei Terekhov, Emil Laanemets, Marleen Vesilind, Kirke Perillus, Mirell-Maria Mesi, Brit Villand

Edu ja jaksu uuele juhatusele!

Viimased riigikogu valimised näitasid ilmekalt, et piirkondades, kus elab rohkem Venemaa ja Valgevene kodanikke, toetatakse rohkem ka venemeelseid kandidaate.

2025. aasta oktoobris toimuvad kohalike omavalitsuste valimised. Taas on õhku kerkinud küsimus – kas ja kuidas saaks Venemaa ja Valgevene kodanike valimisõiguse KOV-valimistel ära võtta. Nende valimisõigus on Eestile ühest küljest nii julgeolekuoht ja samal ajal pärsib see ka nende motivatsiooni Eesti Vabariigi kodanikeks saada. Kuidas seavad Venemaa ja Valgevene kodanikest valijad ohtu Eesti julgeoleku? Mida positiivset tooks kaasa Venemaa ja Valgevene kodanikelt valimisõiguse äravõtmine?

Julgeolek ohus Venemaa ja Valgevene kodanike valimisõigus on Eestile julgeolekuoht. Viimased riigikogu valimised näitasid ilmekalt, et piirkondades, kus elab rohkem Venemaa ja Valgevene kodanikke, toetatakse rohkem ka Putini-meelseid kandidaate. Kohalikel valimistel võib selline tendents tekitada aga olukorra, kus linnas või vallas saavad volikokku inimesed, kes Eesti vabariigi väärtusi ei jaga.

Halvimal juhul võivad nad moodustada ka koalitsiooni, mis kohaliku omavalitsuse tasandil oleks hirmus Eesti tulevikule, sest üks osa Eestist ei jagaks meiega enam ühtseid väärtusi. Tegelikult on venemeelsuse oht Eesti poliitikale näha Ida-Virumaal, kus tihtilugu ei suudeta vastu võtta põhimõttelisi otsuseid. Üheks selliseks näiteks oli suutmatus eemaldada Narva tanki.

Halvimal juhul tekitab see olukorra, kus teatud piirkonnad hakkavad ülejäänud Eestist eralduma. See on aga kasulik Venemaale, kes saab läbi venemeelsete koalitsioonidega omavalitsuste ohustada kogu Eesti riiklikku julgeolekut. Seda oleme näinud ka Ukrainas. Nimelt kuulutas Venemaa Ukraina venemeelsetes piirkondades välja rahvavabariigid ja õigustas nii enda agressioonikuritegusid.

Üks levinud valearusaam on see, et KOV otsused riigi julgeolekuolukorda ei mõjuta. Mõjutavad küll ja väga otseselt. Heaks näiteks on see, et kui presidendi valimine riigikogus ebaõnnestub, siis läheb järjekord valimiskogu kätte. See koosneb riigikogu liikmetest ja kohalike omavalitsuste esindajatest. President on Eesti riigikaitse kõrgeim juht ja mitte mingil juhul ei tohi lasta tekkida olukorda, kus teda saaksid valida ka putinistid. Selgemat julgeolekuriski on raske otsida.

Venemaa ja Valgevene kodanike hakkamine Eesti kodanikeks võib aidata maandada teatavaid julgeolekuriske. Kui me motiveerime neid eesti keelt õppima, on neil inimestel tavalisest lihtsam tarbida lääne meediat. Kui nad rohkem lääne meediat tarbivad, siis ei ole nad enam ka Venemaa propagandast niivõrd mõjutatavad või vähemalt on kuulnud ka teiste riikide rahva arvamustest. Olles nüüd Eestiga veelgi rohkem seotud ja saades teadlikumaks Eesti võludest, motiveerib see neid kaitsma seda imelise kultuuri ning võrratu rahvaga maad, mis aina enam tundub neile kui kodu. See loob riigile lojaalsema ühiskonnakihi ja aitab meie iseseisvust säilitada.

Venemaa ja Valgevene kodanikelt valimisõiguse äravõtmine ärgitab inimesi Eesti kodakondsust taotlema ja nii säilib ka meie kultuur

Iga inimene tahab end tunda kaasatuna ja seega motiveerib Venemaa ja Valgevene kodanikelt valimisõiguse äravõtmine neid kodanikeks astuma. Laialt teada on siinjuures fakt, et kodakondsuseksam koosneb ka keeletestidest. Saades riiki juurde veelgi inimesi, kes on nõus ära õppima eesti keele, aitab see kaasa keele säilimisele, arenemisele ja levimisele. Koos eesti keelega leviks seejuures ka meie kultuur, sest kõige rohkem raamatuid ja muid tekste meie kultuurist on kirjas just eesti keeles. Tõlkimine ei asenda siinjuures algmaterjali. Näiteks kui võrrelda Lydia Koidula „Sind surmani„ või Marie Under „Ma armastan su armastust“ nende rootsi- või ingliskeelsete tõlgetega, siis on luulest kadunud keeleline ja emotsionaalne ilu. Eesti kultuur saab õitseda ainult koos eesti keelega.

Ilmselge on, et Venemaa ja Valgevene kodanikelt valimisõiguse äravõtmine on ainuõige samm Eesti riikliku julgeoleku tagamiseks. Peale julgeoleku tagamise on veel positiivseid mõjusid, milleks on näiteks eesti keele ja kultuuri parem säilimine ja levimine.

Inimesed võõranduvad teetööde tõttu ühistranspordist

Inimesed võõranduvad teetööde tõttu ühistranspordist