Eesti Vabariigis on 79 omavalitsusüksust. See arv on küll väiksem kui aastal 2016, aga siiski endiselt liiga suur, kirjutab Daniil Johanson.

Eesti on oma pindalalt sarnane Taanile, kus on 98 kohaliku omavalitsust ehk kommuuni ja viis regiooni. Lihtne matemaatika ütleb, et Taanis on ligikaudu 60 000 inimest iga kommuuni kohta, samal ajal kui Eestis elab orienteeruvalt 17 000 iga valla kohta. Arvutused on ligikaudsed, kuna reaalselt ei jaotu elanikkond võrdselt.

Taanis on vaid neli kommuuni elanikkonnaga alla 10 000 inimese: Læsø, Fanø, Samsø, Ærø. Meil seevastu on selliseid kohalikke omavalitsusi üle poole ehk 46, sh kolm valda, kus on inimesi alla tuhande. Näiteks Ruhnu valla elanikkonda kuulub 178 inimest.

Selline võrdlus aga ei päde, sest hästi toimivates riikides omavalitsusteks jagamine toimub elanikkonna, mitte pindala järgi. Eesti oma 1,3 miljoni inimesega sarnaneb pigem Kosovo Vabariigiga (1,8 milonit elanikku). Olgugi, et seal on elanikkond meie omast 500 tuhande võrra suurem, saadi 30 omavalitsusega hakkama.

Uue administratiivreformi tegemine annaks hea võimaluse parandada olukorda Tartu linnavalitsuses, laiendades natukene selle piire. Ülenurme, Vahi ja Veibri elanikud kasutavad Tartu linna ühistransporti ja kasutavad muid teenuseid, aga nende laekuvad linnaga piirnevatele valdadele, mitte linnaeelarvesse. Miks? Sest nad pole de jure Tartu linna koosseisus.

Valitsemist ja valla teenuseid ei vaja mitte metsad, põllud ega neis pesitsevad loomad, vaid riigis elavad inimesed. Liigne bürokraatia, mille põhjustab suur omavalitsuste hulk, muudab teenused ebakvaliteetsemaks ning ooteajad pikemaks. Lisaks saavad väiksema elanikkonnaga vallad vähem maksutulu ja see on kohati nii napp, et sellega ei suudeta elanikkonna jaoks isegi taristut välja arendada.

Alevikus, kus mina elan (Võõpsu, Räpina vald) pole suudetud rajada kanalisatsiooni ega ühist veevärki. Usun, et sarnaseid probleeme esineb ka teistes väiksemates omavalitsustes, kus lisaks vähesele maksutulule ei kasutata raha ka parimal võimalikul moel ja seda tänu spetsialistide puudusele. Tulemuseks on küsitava kvaliteediga juhtimine.

Teen konkreetse ettepaneku. Eesti oleks mõistlik administratiivselt jaotada maa- ja linnavalitsusteks, mis oleksid enam-vähem praeguste maakondade ja linnade suurused, kaotades vallad kui sellised üldse ära.

Küsitav on ka mõne linna kui haldusüksuse säilitamine. Näiteks Loksa linna, kus elab vaid 2500 elaniku, pole kindlasti mõtet eraldi alles jätta. Nõnda saaksime 19 maavalitsuseks ja 14 linnavalitsuseks jaotatud riigi, milles oleks 33 omavalitsust. Alla 10 000 elaniku elaks vaid ühes maavalitsuses, Hiiumaal.

Muidugi saaks reformi korraldada ka teisiti, kärpides veelgi omavalitsuste hulka ja moodustades neid nii, et inimesi elaks igas maavalitsuses vähemalt 100 000. Ma usun, et selline lähenemine pole siiski mõistlik. Meie võrdlemisi väikese pindala ja rahvastikuga riigis on väga kirju kultuuriline maastik ja liiga suured omavalitsused hävitaksid piirkondade kohaliku omapära. Eestis elavatel setodel, võrokestel ja teistel tekiks oht kaotada igasuguse esindatus kohalikul tasandil. Selline olukord lõhestaks ühiskonda, jättes osale inimestele tunde, et riik on nad ära unustanud.

Samuti võib nii mõnelgi tekkida küsimus teenuste kättesaadavuse kohta. Võiks küsida, et kas tõesti mõne toetuse taotlemiseks tekib näiteks Räpina pensionäridel kohustus sõita selleks Põlvasse, sest Räpina valda ju enam ei ole ja maavalitsuse peahoone asub selle halduskeskuses. Õnneks see nii ei ole, sest sotsiaalsete teenuste võimaldamiseks avasid vallad peale esimest haldusreformi kaugemates asulates teenuskeskused. Mitte miski ei takistaks maavalitsusi sama tegemast.