Viimased riigikogu valimised näitasid ilmekalt, et piirkondades, kus elab rohkem Venemaa ja Valgevene kodanikke, toetatakse rohkem ka venemeelseid kandidaate.

2025. aasta oktoobris toimuvad kohalike omavalitsuste valimised. Taas on õhku kerkinud küsimus – kas ja kuidas saaks Venemaa ja Valgevene kodanike valimisõiguse KOV-valimistel ära võtta. Nende valimisõigus on Eestile ühest küljest nii julgeolekuoht ja samal ajal pärsib see ka nende motivatsiooni Eesti Vabariigi kodanikeks saada. Kuidas seavad Venemaa ja Valgevene kodanikest valijad ohtu Eesti julgeoleku? Mida positiivset tooks kaasa Venemaa ja Valgevene kodanikelt valimisõiguse äravõtmine?

Julgeolek ohus Venemaa ja Valgevene kodanike valimisõigus on Eestile julgeolekuoht. Viimased riigikogu valimised näitasid ilmekalt, et piirkondades, kus elab rohkem Venemaa ja Valgevene kodanikke, toetatakse rohkem ka Putini-meelseid kandidaate. Kohalikel valimistel võib selline tendents tekitada aga olukorra, kus linnas või vallas saavad volikokku inimesed, kes Eesti vabariigi väärtusi ei jaga.

Halvimal juhul võivad nad moodustada ka koalitsiooni, mis kohaliku omavalitsuse tasandil oleks hirmus Eesti tulevikule, sest üks osa Eestist ei jagaks meiega enam ühtseid väärtusi. Tegelikult on venemeelsuse oht Eesti poliitikale näha Ida-Virumaal, kus tihtilugu ei suudeta vastu võtta põhimõttelisi otsuseid. Üheks selliseks näiteks oli suutmatus eemaldada Narva tanki.

Halvimal juhul tekitab see olukorra, kus teatud piirkonnad hakkavad ülejäänud Eestist eralduma. See on aga kasulik Venemaale, kes saab läbi venemeelsete koalitsioonidega omavalitsuste ohustada kogu Eesti riiklikku julgeolekut. Seda oleme näinud ka Ukrainas. Nimelt kuulutas Venemaa Ukraina venemeelsetes piirkondades välja rahvavabariigid ja õigustas nii enda agressioonikuritegusid.

Üks levinud valearusaam on see, et KOV otsused riigi julgeolekuolukorda ei mõjuta. Mõjutavad küll ja väga otseselt. Heaks näiteks on see, et kui presidendi valimine riigikogus ebaõnnestub, siis läheb järjekord valimiskogu kätte. See koosneb riigikogu liikmetest ja kohalike omavalitsuste esindajatest. President on Eesti riigikaitse kõrgeim juht ja mitte mingil juhul ei tohi lasta tekkida olukorda, kus teda saaksid valida ka putinistid. Selgemat julgeolekuriski on raske otsida.

Venemaa ja Valgevene kodanike hakkamine Eesti kodanikeks võib aidata maandada teatavaid julgeolekuriske. Kui me motiveerime neid eesti keelt õppima, on neil inimestel tavalisest lihtsam tarbida lääne meediat. Kui nad rohkem lääne meediat tarbivad, siis ei ole nad enam ka Venemaa propagandast niivõrd mõjutatavad või vähemalt on kuulnud ka teiste riikide rahva arvamustest. Olles nüüd Eestiga veelgi rohkem seotud ja saades teadlikumaks Eesti võludest, motiveerib see neid kaitsma seda imelise kultuuri ning võrratu rahvaga maad, mis aina enam tundub neile kui kodu. See loob riigile lojaalsema ühiskonnakihi ja aitab meie iseseisvust säilitada.

Venemaa ja Valgevene kodanikelt valimisõiguse äravõtmine ärgitab inimesi Eesti kodakondsust taotlema ja nii säilib ka meie kultuur

Iga inimene tahab end tunda kaasatuna ja seega motiveerib Venemaa ja Valgevene kodanikelt valimisõiguse äravõtmine neid kodanikeks astuma. Laialt teada on siinjuures fakt, et kodakondsuseksam koosneb ka keeletestidest. Saades riiki juurde veelgi inimesi, kes on nõus ära õppima eesti keele, aitab see kaasa keele säilimisele, arenemisele ja levimisele. Koos eesti keelega leviks seejuures ka meie kultuur, sest kõige rohkem raamatuid ja muid tekste meie kultuurist on kirjas just eesti keeles. Tõlkimine ei asenda siinjuures algmaterjali. Näiteks kui võrrelda Lydia Koidula „Sind surmani„ või Marie Under „Ma armastan su armastust“ nende rootsi- või ingliskeelsete tõlgetega, siis on luulest kadunud keeleline ja emotsionaalne ilu. Eesti kultuur saab õitseda ainult koos eesti keelega.

Ilmselge on, et Venemaa ja Valgevene kodanikelt valimisõiguse äravõtmine on ainuõige samm Eesti riikliku julgeoleku tagamiseks. Peale julgeoleku tagamise on veel positiivseid mõjusid, milleks on näiteks eesti keele ja kultuuri parem säilimine ja levimine.

Inimesed võõranduvad teetööde tõttu ühistranspordist

Inimesed võõranduvad teetööde tõttu ühistranspordist

Seoses Venemaa täiemahulise agressioonisõjaga Ukrainas on üles kerkinud murekoht venekeelsete koolide ohuga Eesti vabariigi julgeolekule. Nimelt levivad mitmetes venekeelsetes koolikeskkondades väärad sõnumid agressioonist. Näiteks toetatakse diktaator Vladimir Putinit või saadakse ebaloogiliselt aru agressorist ning sõjas süüdistatakse hoopiski Ukrainat.

Nüüd on otsus küll õnneks langetatud ja õppeaastaks 2032/2033 peavad kõik Eesti üldharidus- ja kutsekoolid minema üle eestikeelsele õppele. Mis venekeelsetes koolides toimub ja miks oleks venekeelse haridusega jätkamine ohtlik Eesti vabariigile?

Peamine probleem venekeelsetes koolides on, et sealse venekeelse hariduse tõttu ei sulandu osad õpilased täielikult ühiskonda. Vene koolide õpilased ei mõtle nagu oma eestlasest eakaaslased. Venekeelsete noorte seas tekib infosulg ja valdavaks saavad teistsugused uskumused. Uskumused, mis annavad Venemaale võimaluse ära kasutada välisvenelasi. Infosulg on peamiselt põhjustatud õpilase perekonna uskumustest, kuid seda võivad võimendada ka osad venemeelsed õpetajad.

Kaasautor näeb ka julgeolekule ohumärke kasvõi vahetundides koolis (Lasnamäe Vene gümnaasiumis) ringi jalutades. Õpilased vaatavad TikTokis enamasti videoid, kus romantiseeritakse sõda, näidatakse vene sõdureid kangelastena, ja muidugi ka selliseid videoid, kus mingid „eksperdid“, kellest keegi midagi ei tea, räägivad Ukraina kohta ainult negatiivseid asju.

Tuntud ütlemine, et sa oled enda viie kõige lähedasema inimese keskmine, viitab ka siin sellele, et noor võtab suure tõenäosusega ennast ümbritsevate inimeste ja keskkonna uskumused üle. Neile jääb kaugeks eesti kultuur, kodumaa armastus ja samuti ei oska nad suhtlustasandil korralikult eesti keelt kõnelda.

Eesti keele mitteoskamine on aga väga suur probleem nii riigi julgeoleku kui ka riigi stabiilsuse vaatepunktist. Kuna neil ei ole võimalust siin saada korralikku kõrgharidust, siis kerjatakse Venemaa saatkonnalt raha mõnes Peterburi või Moskva ülikoolis õppimise jaoks, pärast nad tulevad sellest süsteemist tagasi veel ohtlikemana.

Venekeelsetest koolidest mitteloobumine või nende mittereformimine oleks väga ohtlik Eesti julgeolekule. Venekeelsetes koolides mõistavad osad õpilased eelnevalt mainitud infosulu tõttu Venemaa invasiooni Ukrainasse täiesti teistmoodi. Arvatakse, justkui Ukraina oleks sõjas süüdi.

Venekeelseid koole pole suudetud täielikult desovetiseerida ja seega on koolides venekeelsete koolide kogukondade sõnul arvestataval hulgal inimesi, kes toetavad verist diktaatorit – Vladimir Putinit. Me ei saa kindlad olla, et need inimesed päriselt soovivad Eesti iseseisvust ja on vajadusel valmis seda ka kaitsma, mitte tõkestama, ja seega on need inimesed Eesti vabadusele ohuks. Nende jaoks ei ole Eesti iseseisvus mingi väärtus, vaid pigem võileib, mida saab anda ja võtta.

Seetõttu ei tohi lasta tekkida olukorral, kus Ida-Virumaa justkui eralduks muust Eesti territooriumist. Samuti seisneb oht ka selles, et kui me kohe kiiresti probleemi ei lahendaks ja laseks uuel venemeelsel põlvkonnal üles kasvada, oleks meil Eestis pidevalt olemas mingi osa elanikkonnast, kes tegelikult Eesti vabariigi väärtusi ei jaga.

Uskumused, mis läänekultuuris ei ole aktsepteeritavad, on lapsele kasvamiskeskkonnast kaasa antud ning need põhinevad vene kanalite väärinfol ja propagandal ning lõhestavad ühiskonda. Seda aitavad omakorda võimendada just venekeelsed koolid. Venekeelsete koolide kaitsjad on palju aastaid saanud raha erinevatelt Venemaa fondidelt ja nende pidev töö oligi eesti ühiskonna lõhestamine. Kui klassikeskkonda satub kasvõi üks venemeelne nooruk, on selle mõju ka teistele noortele väga suur.

Pidev propaganda viib lõpuks sihile. Paljudes venekeelsetes koolides ongi probleem selles, et sõja osapoolte süüst saadakse erinevalt aru. Noored on seisukohal, justkui oleks sõjas ise süüdi Ukraina ja Venemaal ei lasu mitte mingit süüd. Iga laps, kes täna ja tulevikus Eesti riigis kasvab, väärib usku usaldusväärsesse meediasse ja peab eristama tõde väärast – vaid nii saame vähendada rumalat viha ühiskonnas, mis põhineb valedel arvamustel. Arvamustel, mis on tulnud ebatõesest informatsioonist ja mida on aastaid kasvavale lapsele ette laotud.

Nüüdseks on eestikeelsele haridusele ülemineku otsus Reformierakonna eestvedamisel riigikogus vastu võetud. See otsus oli väga vajalik, sest venekeelsed koolid sisaldavad endas palju ohtusid riigile. Ohtusid, mis võivad iga hetk endast märku anda.

Neist suurima mõjuga on oht Eesti julgeolekule, sest ilma selleta poleks mõtet rääkida millestki muust. Kahjuks peab tõdema, et Keskerakond hääletas selle eelnõu vastu, mis on mõtlemapanev, sest iga Eesti erakonna eesmärk peaks olema Eesti elu edendamine. Aga Keskerakonna vene-tiib nii ei arva. Nende jaoks kehtib printsiip „Mida halvem, seda parem!“ – juba ammune standard, millest ei saa loobuda. Just venekeelsest haridusest loobumine aitab kindlustada Eesti julgeolekut.

Andmete põhjal saab väita, et Eesti haridussüsteeme on üks kiiduväärsemaid maailmas. Nii oleme ka ise koolipingis istudes seda kogenud. Küll aga oleme jõudmas punkti, kus mõistame, et süsteem vajab muutuseid ja kohanemist praeguse eluoluga. Nii on andnud ka riik, olles kodanike teenistuses, koolidele ja nende juhtidele võimaluse kindla raamistiku sees ise toimetada õppeprogrammiga – otsustada eesmärkide ja keskpunktide üle. Millisel kohal on aga keskkonnaharidus selles raamistikus?

Puudulik haridus väljendub tegudes

Keskkonnaharidusega tegelevad Eestis mitmed (loodus)hariduskeskused, kuid formaalhariduses jääb sellest puudu. Keskkonnateadlikkus ei saa olla lähtuv pelgalt looduskaitsest, vaid peab ulatuma kaugemale ja olema üheselt kõikides valdkondades.

Keskkonnateadlikkuse ja -hariduse tegevuskava aastateks 2019-2022 leiab, et riiklikud õppekavad on säästvat arengut toetava hariduse õppekavad. Kuidas on need õppekavad kasvatanud meist inimesed, kes omavad 1000 elaniku kohta autosid vähem vaid neljast Euroopa riigist? Või pannud meid siiani toetuma põlevkivile, mis keskkonnale pai ei tee? Kui teebki, siis silmakirjalikult. Kultuuriministeeriumi liikumiseuuring tõi välja, et kooli kehaline kasvatus pole andnud tuge elukestvaks liikumiseks. See näitab ka meie harjumusi liikluskultuuris, mille kõige kergem vabandus on Eesti ilmaolud.

Kuidas kasvatada keskkonnateadlikkust ja -vastutust neis, kes koolis ei süvene sõnadesse nagu elurikkus, süsinikuring või sümbioos? Keskkonnainvesteeringute keskuse poolt rahastatud õppeprojektid kindlasti aitavad väärtustada keskkonnahoidlikku eluviisi, kuid tõsiasi on see, et nendes programmides ei osale kõik koolid.Lisaks on kvaliteet ebaühtlane, sest puuduvad kindlad eeldused läbiviija kompetentsuses. Olen veendunud, et me ei saa piirduda vaid huviharidusega, vaid see peab olema kõikide õppeainete normaalne osa. Muutuma peab üldine süsteem, mille tulemusena kujuneksid teadmistest ka väärtushinnangud.

Väärtused, mis vaatavad tulevikku

Õpilane on üks targemaid inimesi, sest ta aju on võimekas omandama sunniviisiliselt kõikidest valdkondadest teadmisi. Läbivalt on kõlanud arvamus, et mõned õppeained on eluvõõrad ja pole seotud eluga. Viimane aeg on kõik teadmised siduda päris olukordadega selles keskkonnas, kus me elame.

Õpilasfirmad võiksid olla kliimasõbraliku majandusmudeliga ja lähtuda ringmajandusest. Kas noor teab, kuidas tema jäätmeid käideldakse? Kas ta teab, et e-sigaretid on elektroonikajäätmed? Mis saab edasi šokolaadibatooni paberist või mis hinnaga see on üldse toodetud? Kas ta teab, miks on Ida-Virumaal asuvad tuulikud nii olulised? Kas ta teab, kust tulevad tema riided ja miks need toodetakse idamaades? Need kõik ja veel mitmed on olulised küsimused ja mu süda rõõmustab, kui keegi saab nendele vastata jaatavalt.

Vintis kliima

Exeteri Ülikooli teadlane David Armstrong Mckay koos kaasautoritega on välja tulnud uurimusega, kust võib järeldada, et kliima on varsti justkui vintis, kus iga järgmine samm on ootamatu ja kontrolli alt väljas. Nende hinnangul Pariisi kliimakokkulepe eesmärk piirata ülemaailmse keskmise temperatuuri tõusu alla 2 °C ei pruugi ära hoida kliima murdepunktide ületamist. Ühiskonnas aina suurenev polariseerumine, mille üks osa on ka rohepöörde vastasus, teeb murelikuks. Samuti ei usuta rahvasaadikute seas kliimamuutuste tõsidusse. Panustame noorte teadmistesse, et tulevased rahvasaadikud oleksid targemad.

Küll aga väidan julgelt, et juba on meie noored keskkonnaprobleemidest teadlikumad või väärtustavad nende olulisust rohkem kui eelnevad põlvkonnad. Lõpetuseks tahan öelda, et ma ei kaota lootust. Eestis on hästi. Alati saab paremini. Rajame oma elu loodusele, mille osa me oleme, sest Lõuna-Euroopas juba seistakse silmitsi kliimaprobleemidega, mis meieni pole jõudnud.