Eile, 11. märtsil toimus Pärnu volikogu istung, kus valiti nii volikogu esimees, abilinnapea kui kahe komisjoni juht. Üks nendest oli noortekogu komisjon. Komisjoni esimehe kohale kandideeris koalitsioonist Siimo Lopsik (Eesti Konservatiivne Rahvaerakond) ja opositsioonist mina (Eesti Reformierakond).

Valimised võitis Siimo. Ma ei ole kurb kaotuse pärast, vaid seetõttu, et volikogul oli valida keskealise ja noore vahel – valiti keskealine.

Volikogu noortekogu komisjon loodi 2006. aastal, et Pärnu linna noortekogul oleks otsene väljund teha volikogule ettepanekuid. Noortekogu liikmetel olid hääleõiguslikud kohad komisjonis, kuid viimase kohalike omavalitsuste valimiste järel noori enam ei kaasatud komisjoni. 2019. aasta teises pooles hakati küll noori komisjoni koosolekutele kutsuma, et neid rohkem kaasata, ent hääleõiguslikke kohti ei ole neil siiani.

Eelmise aasta tublide saavutuste eest olime linnana nomineeritud noortevaldkonna tunnustusüritusel aasta linna kategoorias. Nüüd aga oleme olukorras, kus volikogu noortekogu komisjoni juhib inimene, kes ei väärtusta noorsootööd, ei näe probleemi selle valdkonna alarahastuses ega pidanud isegi kõnet, et enda kandidatuuri põhjendada. Hääled olid ju taskus.

Koalitsioonilepingus on kirjas: “Peame oluliseks otsedemokraatia põhimõtet.” Kas noored ei vääri otsedemokraatiat?

Eilses küsimustevoorus ütles nüüdne noortekogu komisjoni juht, et tema arvates ei peaks noortele otsese kaasamise võimalust andma. Ent ütles, et võiks leida lahendusi, kuidas noori siia tagasi tuua. Noored on meie tulevik ja me kõik teame seda. Kuid eeldada, et noor tuleb tagasi keskkonda, mida ta pole iseendale saanud võimaluse puudumise tõttu kujundada, on naeruväärne.

Tõepoolest, arvestades praegust noortekogu komisjoni keskmist vanust, võib arvata, et olen selle juhtimiseks liiga noor. Sellgipoolest, ma ühinesin Pärnu linna noortekoguga 2012. aastal ja selle kaudu olen kaheksa aastat tegutsenud noortevaldkonnas ning näinud noortekogu komisjoni vajalikkust just sellisel kujul, et sinna oleksid päriselt kaasatud noored ise.

Volikogu istungil küsimustele vastates ning volinike näoilmeid jälgides ja noogutusi nähes tundus, nagu kohalikud poliitikudki mõistaksid olukorra tõsidust ja neid probleeme, mida ma oma kõnes ja vastustes esile tõin. Näiteks noorte vaimse tervise eest hoolitsemine, narkootikumide levik, noorte kaasamine, noorsootöövõrgustiku arendamine.

Poolteise aasta pärast on taas valimised. Me tegevuses peab välja paistma, et noor on oluline elanikkonna osa, talle pakutakse võimalust kaasa rääkida. Miks peaks noor tulema valima, veel vähem kandideerima, kui olenemata sellest, mis otsuse ta teeb, volikogus noorte probleeme ja mõtteid ei väärtustata?

Elisel volikogu istungil nägid volinikudki rõdul noori, kes põnevusega ootasid komisjoni esimehe valimistulemusi. Leidus palju neid, kes jälgisid istungit otseülekande vahendusel. Kui see ei näita, et noori päriselt huvitab, kes nende eest seisab ja tulevikku kujundama hakkab, ei aita siin ussi- ega püssirohi.

Noored on sammu astunud, millal on volikogu kord?