Archive

Author: Reforminoored

28 posts

Els Aleksandra Vaks: haridussüsteem kasvatab kirjaoskamatuid gümnasiste

Els Aleksandra Vaks: haridussüsteem kasvatab kirjaoskamatuid gümnasiste

Noored, kes oskavad lahendada kompleksseid matemaatilisi funktsioone, ei tegele eelarvestamisega. Noored, kes oskavad peast vuristada põhjasõja aastaarvulist käiku, ei tea kübetki investeerimisfondidest. Finantskirjaoskus tundub hirmuäratav ja keerukas sõna, kuid on tegelikult kuldvõtmeke nende teadmiste suurendamiseks.

Finantskirjaoskus ehk rahatarkus hõlmab kõiki teadmisi, mis on vajalikud majanduslikult iseseisvate oskuste tegemiseks. Tänases Eestis, kus PISA 2018 testi järgi 87% õpilastest ise oma igapäevase rahakasutuse üle otsustavad, on see hädavajalikum kui eales varem. Noorte seas on tärkav huvi investeerimisvaldkonna ja selle erinevate tahkude vastu, üle poolte noortest on investeerimisest huvitatud. Samas leiavad 40% õpilastest, et teema on nende jaoks liiga keeruline või sellega tutvumine aeganõudev. Teismeliste võimalus kindlustada oma finantsiline tulevik ja katsetada kätt investeerimisvaldkonnas takerdub teadmiste puuduse taha. Nii põhikooli kui gümnaasiumi riiklikus õppekavas olev ühiskonnaõpetus peaks pakkuma sissevaadet ka majandusvaldkonda.

Olukord Eesti koolides

Hetkel on gümnaasiumi õppekavas ainus kohustuslik majandust ning finantse käsitlev kursus ühiskonnaõpetus. Antud kursuse eesmärk võib kooliti erineda, kuid põhilisteks pidepunktideks on kujunenud turumajanduse seaduspärasuste tutvustamine, Eesti majandus ja selle tulevikuperspektiivid ning ettevõtluse alused, mis võimaldavad keskhariduse omandanul igapäevaelus toime tulla. Tegemist on seega pigem kirjeldava kui praktilise kursusega.

Gümnaasiumi majandusõppel oleks potentsiaal olla sissejuhatuseks peatseks iseseisvaks eluks ja finantskäitumiseks. Statistikaameti andmetel leiab vaid 13% noortest, et finantsinfo saamiseks on nende peamiseks mõjutuseks koolis saadavad teadmised. Kuigi koolist on rahaasjade planeerimise kohta saanud teavet 79% õpilastest, paistavad Eesti noored välja madala eelarvestamisega, teadmatusega investeerimisriskidest ja inflatsioonist ning väheste säästmisharjumustega. Selline statistika näitab, kuidas praegune finantskirjaõpetamine ei tööta.

Appi tuleb erasektor

Puudulike õppekavade valguses on finantshariduse pakkumise enda peale võtnud tugev erasektor – erinevad Eesti pangad tõstavad seminaride ning kursuste abil noorte rahatarkust. Praegu läbivad õpilased kohustuslikus korras koolikursuse, mis ei paku neile praktilist väärtust ning peavad end kooliväliselt ise valdkonnaga kurssi viima. Primaarne finantskirjaoskuse õpetamine üldhariduskoolides peaks olema prioriteet, et kasvatada põlvkonda, mis on finantsiliselt vaba ja toimetulev. Selle eest peaks eelkõige vastutama meie haridussüsteem, kuid konkurendina ei tohiks näha ka kompetentset erasektorit. Eestis on olemas erakordselt pädevaid asjatundjad, kes oskavad noortele isegi koolitundide raames finantsharidust pakkuda.

Eesti haridussüsteem on küll tugev, kuid hindamatu lisandväärtuse annab praktiline väljund. Käigem kaasas muutustega ning võtkem Eesti suurest potentsiaalist maksimum. Nii saame garanteerida, et tänapäeva noortest saavad tegijad, mitte lumehelbekesed.

Reforminoored ja Kesknoored toetavad Eesti üleminekut taastuv- ja tuumaenergiale aastaks 2035

Reforminoored ja Kesknoored toetavad Eesti üleminekut taastuv- ja tuumaenergiale aastaks 2035

Kliimakriis on käes ning sellega kaasnevad muutused juba tuntavad. Kliimamuutuste leevendamiseks peame tegema kiireid ja efektiivseid otsuseid ning võtma varasemast ambitsioonikamad kliimaeesmärgid. Fossiilkütustel põhinevad energeetikasektorid on ühed põhilisemad kliima ja keskkonna saastajad ning takistavad kogu maailma kliimaneutraalsuseni jõudmisel.
Põlevkivi kaevandamine elektri tootmiseks on ressursimahukas ja ebaefektiivne, aga ennekõike kahjulik keskkonnale ja ka inimeste tervisele. Põlevkivi osakaalu vähendamiseks ja kliimaeesmärkide saavutamiseks energeetikasektoris peame kasutusele võtma alternatiivsed energiaallikad nagu taastuv- ja tuumaenergia.

💚 Rohepööre on oluline, et vältida kliimakatastroofiga kaasnevaid kahjulikke mõjusid kogu maailmale. Eesti süsinikujalajälg on Euroopas ühe inimese kohta suuruselt neljas, mis tähendab, et oleme rohepöördest kaugel ning loosungitest ja kokkulepetest ei piisa – aeg on tegutseda! Peame liikuma kliimaeesmärkideni väga ambitsioonikalt ning jõudma nendeni enne seatud tähtaegasid. Kliimakatastroof on juba käes – elame iga aasta oma laste- ja lastelaste tuleviku arvelt.
Reforminoored ja Kesknoored soovivad, et Eestis toimuks hiljemalt aastaks 2035 täielik üleminek taastuv- ja tuumaenergiale. Eestis peab olema efektiivne ja kliimaneutraalne energeetikasektor ning sellega seadma ka teistele riikidele eeskuju.
Eestil on suur potentsiaal võtta kasutusele tõestatult efektiivsed taastuvenergia lahendused – tuule- ja päikesepargid, bioenergia ja hüdroelektrijaamad. Taastuvenergiale lisaks saame kasutusele võtta tuumaenergia, mis on samuti efektiivne ning tagaks meile tugeva energiasaagise ja -julgeoleku.

On oluline, et meie inimestele oleks arusaadav rohepöörde ja -energia olulisus. Peame tegema laialdast teavitus- ja selgitustööd, et inimesed saaksid vastused enda küsimustele ning üle rohepöördega seotud hirmudest. Seetõttu leiame, et üleminekuprotsessi on vaja kaasata teadlasi nii riiklikul kui rahvusvahelisel tasandil.

🇪🇪 Eesti peab eesmärgiks võtma muuta Ida-Virumaa kaevanduspiirkond atraktiivseks roheenergia tootmiskeskuseks, et suunata praegune põlevkivi kaevandamisele minev ressurss efektiivselt ümber ning ühtlasi rakendama innovatiivseid ja kliimaneutraalseid tehnoloogiaid energia tootmiseks. Lisaks üle 300 miljoni suurusele üleminekufondile rohepöörde jaoks on selleks olulised suured ja kaalutletud investeeringud nii avalikust kui erasektorist, et meie energiamajandus oleks jätkuvalt iseseisev ja sõltumatu.
Riigi energeetikasektorit roheliseks muutes, tuleb silmas pidada ka sotsiaalmajanduslikku olukorda rohepöördest enim mõjutatavates piirkondades. Peame kindlustama selle, et rohepöördega ei väheneks Ida-Virumaal tööhõive. Põlevkivist väljumine peab toimuma koostöös kohalike ettevõtjate ja inimestega ning peab looma uusi hästi tasutatud töökohti. Suur roll selle õnnestumiseks on valitsuse ja maakonna tihe koostööd, kuhu on kaasatud ka erasektor ja teadlased.

Peame väga oluliseks kaevanduspiirkondade ja tulevaste tuuma- ja taastuvenergiakeskuste asukohtades elavate inimeste kaasamist. Rohepööre peab tooma kasu kõigile ning mitte kedagi maha jätma!

Indrek Paljak: kuidas tõsta europarlamendi valimiste aktiivsust

Indrek Paljak: kuidas tõsta europarlamendi valimiste aktiivsust

Eestis toimuvad kolme liiki valimised, kus kodanikud saavad hääletamas käia: riigikogu, kohalike omavalitsuste volikogude ja Euroopa Parlamendi valimised. Viimase 20 aasta jooksul on keskmine riigikogu valimiste valimisaktiivsus olnud 62 protsenti, KOVi valimistel 54 protsenti ja Euroopa Parlamendi valimisaktiivsus kõigest 36 protsenti. Arvestades, et europarlamendi valimiste keskmine valimisaktiivsus üle Euroopa on 51 protsenti, on Eesti näitaja selgelt Euroopa keskmisest madalam.

Pilt selgineb, kui vaadata erakondade kulutusi eri valimiste raames. Erakondade poliitilise tegevuse kulud 2014. aasta esimeses pooles, mil toimusid Euroopa Parlamendi valimised, olid kokku umbes kaks miljonit eurot, samas kui kohalike valimistele ajal kulutati peaaegu kuus miljonit eurot.

Asi on selge: erakondadele on praegu Euroopa Parlamendi valimised teisejärgulised. Selleks on mitmeid põhjusi. 1) Erakondade riigipoolne rahastus tuleneb ainult riigikogu valimistulemustest, seega kohalikud valimised ja Euroopa Parlamendi valimised ei paranda otseselt erakondade rahalist seisu. 2) Kohalikud valimised on erakondadele tähtsad, sest see võimaldab neil olla rohkem pildis eri piirkondades valimistevahelisel ajal ning toetab lojaalse valijaskonna teket.

Kuigi erakondadele ei ole Euroopa Parlamendi valimiste valimistulemused nii tähtsad kui teistel valimistel, mõjutab Euroopa Parlament Eesti poliitikat ja käekäiku meie enda riigikoguga sarnasel määral. Selleks, et Eesti saaks saata Euroopa Parlamenti just need saadikud, kelle valimistel on osalenud suur hulk Eesti valimisõiguslikest kodanikest, tuleb läbi viia mõned muudatused. Teen otsa lahti kahe ettepanekuga.

Selleks, et erakondade tulubaas tõuseks tagasi vanale tasemele, peaks Euroopa Parlamendi valimisaktiivsus kasvama umbes 45 protsendini.

1) Euroopa Parlamendi valimistulemuste kajastumine erakondade rahastuses sõltuvalt häälte arvust. Juhul kui erakondade toimetulek sõltuks ka Euroopa Parlamendi valimistulemustest, pöörataks sinna rohkem tähelepanu kui täna ja erakondadel oleks rohkem põhjust rõhutada Euroopa Parlamendi valimiste tähtsust Eesti kodanikele. Kuid see ei mõjuta otseselt ilmtingimata veel valimisaktiivsust: erakonnad on saanud ju viimastel aastatel täpselt 5 413 000 eurot aastas, ning see summa ei muutuks, olenemata sellest, kui palju valimas käidaks.

Kui erakonnad saaksid iga Euroopa Parlamendi valimistel saadud hääle eest kaks eurot aastas ja vähendataks riigikogu tulemustest tulenevat rahastust 4,7 miljoni euroni, saaksid erakonnad vähem raha kui praegu. Rahastust saaksid erakonnad, kes on saanud valimistel vähemalt kaks protsenti häältest, täpselt nagu riigikogu valimistel. Sarnane meetod on kasutusel Saksamaal erakondade rahastamiseks.

Selleks, et erakondade tulubaas tõuseks tagasi vanale tasemele, peaks Euroopa Parlamendi valimisaktiivsus kasvama umbes 45 protsendini. Selleni jõudmiseks pööraksid erakonnad suure tõenäosusega rohkem tähelepanu ja panustaksid ka raha Euroopa Parlamendi valimiste kampaaniaks. Pole ka välistatud, et erakonnad teeksid valimistel osalemise populariseerimiseks ühisavaldusi, mis aitaksid ühtlasi Eesti poliitkultuuri parandada.

2) Euroopa Parlamendi valimisõiguse laiendamine 16- ja 17-aastastele kodanikele. Tänapäeval tunnevad noored Euroopa Liidu vastu palju suuremat huvi, kuna nad on koos sellega üles kasvanud. Niikuinii saavad varsti valimistel hakata käima ka selle põlvkonna eestlased, kes on kogu oma elu elanud Euroopa Liidus.

Ma loodan, et edaspidi osaleb suurem osa Eesti valijatest Euroopa Parlamendi valimistel, aga sellised muutused ei leia aset iseenesest.

Andrus Punt: Tartu on võrratu, miks mõni poliitik teda vihkab?

Andrus Punt: Tartu on võrratu, miks mõni poliitik teda vihkab?

Kohtumistel noortevaldkonna inimestega langeb Tartule selline kiituselaviin, et nii võib veel uhkeks minna! Teised omavalitsused käivad meie sotsiaalvaldkonna teenuste taseme ja hulga pealt snitti võtmas. Meie koolivõrk on raske reformi järel parem kui eales varem. Liigume julgelt kliimaneutraalsuse poole. Oleme võtnud sihiks saada põhjamaade parima elukeskkonnaga linnaks. Meil läheb väga hästi, aga ikka on inimesi, kes tahavad Tartule halba. Ma ei mõista seda, miks osa poliitikuid Tartut vihkab.

Kui millestki väga hoolid ja kalliks pead, siis on loomulik, et reageerid jõuliselt põhjendamatutele rünnakutele. Seetõttu ei saa ma lihtsalt vaikides kõrvalt vaadata, kuidas valimiste lähenedes poliitikud avalikult ja järjest julgemalt esinevad Tartule kahjulike avaldustega, töötavad teadlikult Tartu edu vastu ning on ise selle kõige juures veel uhked. Mõistetav, et kui eelmistel aastatel ei ole mitte midagi tehtud, tulebki nüüd kiiresti endale kuvand luua. Kuid kas tõesti selliste vahenditega? Seni meil Tartus nii kombeks ei olnud.

Kui ma tahaksin Tartule halba, siis ma annaksin – just nii nagu mitmed kohalikud poliitikud – igast torust ja olenemata teemast või sündmusest kriitikat kõigile, kes midagigi hingestatult Tartu ja tartlaste heaks teevad.

Ei pakuks ainult valimisedu teeniva terava kriitika kõrvale ühtegi reaalset lahendust. Ilmselt seetõttu, et emba-kumba, kas probleemi või lahendust, ei olegi. Ei olda ise võimul ja seetõttu ei ole vastutustunnet.

Nagu esimest korda kohalikele valimistele vastu mineva Eesti 200 juht lehes kuulutas, et nende suurim eesmärk, kuigi Tartus on kõik hästi, on võimuvahetus. Kandev mõte on ehitada konflikti, et selle tulem häältena välja võtta. Mitte ühtegi edasiviivat ideed, null väärtust. Ainult poliitmäng.

Kui Tartu peaks ilma jääma veerandi aastaeelarve suurusest investeeringust, mis annab linnasüdamele uue hingamise ja loob kesklinna uue mõnusa rohelise avaliku ruumi, siis on tartlastele teada, kes selles süüdi on. Tartule on ajalooliselt kohane olla eestvedaja, nüüd on mõned tartlased valinud tee avalikust eksitada ja linna arengul ees seista.

Tartus pole haruldane olukord, kus ka volikogu opositsioon tunnustab linnavõimu. Sest linna pole juhtinud üks erakond, vaid võimalikult suurt osa linlastest haaravad koalitsioonivalitsused, kus otsuseid langetatakse teadmispõhiselt ja kaasavalt. Tegelikult enamikus küsimustes ei joonistu volikogus isegi koalitsioon ja opositsioon välja, sest valitseb konsensuspoliitika, kus enne on olulistes küsimustes saavutatud kokkulepe.

Kuid tõsi on see, et linna arengu mootor on olnud Reformierakonna pakutav stabiilsus ja strateegiline juhtimine, mistõttu on linnajuhtimise vaade pikem kui vaid kahe valimise vaheline aeg. Seda arengu vundamenti ei tasu lõhkuda.

Reforminoored ja Kesknoored pooldavad suuremat alaealiste ligipääsu psühhiaatrilisele ja psühholoogilisele abile

Reforminoored ja Kesknoored pooldavad suuremat alaealiste ligipääsu psühhiaatrilisele ja psühholoogilisele abile

Keskerakonna ja Reformierakonna noortekogud on seisukohal, et psühhiaatrilise ja psühholoogilise abi kättesaamine alaealistele vajab rohkem poliitikute ja ühiskonna tähelepanu.

Alates 1997. aastast on psühhiaatrid ainsad eriarstid, kelle juurde minemiseks peab alla 18-aastastel olema vanema kirjalik nõusolek. Valitsuskoalitsiooni kokkuleppe tulemusena võttis Riigikogu vastu psühhiaatrilise abi seaduse muudatused, mis lubab alaealistel iseseisvalt pöörduda psühhiaatri poole. Uus seadus kaitseb noori, kes on langenud perevägivalla, vaimse või seksuaalse vägivalla ohvriks.

Samal ajal oleme veendunud, et ei tohi leppida pelgalt eelmainitud seadusemuudatusega, kuna probleeme on ka psühholoogilise abi saamisega. Lähim koht, kus alaealine saab psühholoogi poole pöörduda, on kool. Samas on mitmetes haridusasutustes tekkinud olukorrad, kus psühholoogi juurde saatmist kasutatakse karistusmeetmena halva käitumise eest.

Probleemi lahendamiseks tuleb kohalikel omavalitsustel ja riigil teha rohkem koostööd kooli juhtkonnaga, mille tulemusena tekiks noortel kindel veendumus, et psühholoogi poole pöördumine on loomulik isikliku arengu vajadus. Selleks võib aidata tõhusam teavitustöö ja väljaspoolt kooli psühholoogide kaasamine. Veel ühe lahendusena näeme psühholoogide viimist noortekeskustesse, kus alaealised käivad vabatahtlikult ning seega tunnevad ennast seal ka turvalisemalt.

Psühhololoogide olemasolu noortekeskustes annaks noortele kättesaadavama abi võimaluse, spetsialistid aga saaksid pöörata rohkem tähelepanu noorte vaimsele tervisele. Samuti peab probleemi lahendamisel kasutama ka juba töötavat süsteemi – lasteabitelefon -, kuhu võiks lisada ka kvalifitseerunud psühholoogidega vestluse võimaluse.

Oleme arvamusel, et noorte vaimne tervis on ülioluline teema ja selle kaitsmist ning edendamist peab jätkama. Noorte vaimsest tervisest sõltub meie ühiskonna tulevik.