Archive

Author: Reforminoored

28 posts

Hans-Kaarel Laes: “Aktuaalse kaamera” objektiivsus on hindamatu

Hans-Kaarel Laes: “Aktuaalse kaamera” objektiivsus on hindamatu

Eesti rahvas võiks kindlasti olla teadlikum sellest privileegist, milleks on omada korralikku ja objektiivset uudistesaadet. Samuti võiks osata seda eelist ka paremini hinnata, kirjutab Hans-Kaarel Laes.

Tänapäevane globaalne uudistemaastik on pehmelt öeldes täielikult reostunud sellega, et meediaväljaanded üritavad pidevalt üksteist üle trumbata, kasutades selle jaoks iga võimalikku taktikat.

Nende strateegia ulatub sellest, et artikli pealkirjad on suureks puhutud ja tihtipeale lõppkokkuvõttes pettumust valmistavad, kuni selleni, et mõned uudistesaated ja portaalid on juba täiesti avalikult võtnud subjektiivsed poliitilised ja maailmavaatelised seisukohad.

Nende seast aga paistab siiani välja üks erand, mis vaatamata kõigele maailmas toimuvale on suutnud säilitada oma objektiivsuse. Selleks on igal õhtul kell 21 algav ETV uudistesaade “Aktuaalne kaamera”.

Objektiivsus on väga paljudes suurriikides tänapäeval tublisti haruldasem nägemus, kui see oli paarkümmend aastat tagasi. Kõige kriitilisem näide selle kohta on Ameerika Ühendriigid, kus erapooletus on meedias nüüdsel ajal täiesti olematu. Seal on juba viimased 20 aastat olnud olukord alati ühele või teisele poole kaldu.

FOX News, teisel pool lompi võimutsevatest meediahiidudest kõige suurem, on täiesti selgelt alati olnud häälestatud sealse vabariikliku partei poolele. Seda tõestab nende siiani kestev ja pidevalt terav kriitika demokraadist presidendi Joe Bideni ja muidugi kogu demokraatliku partei vastu. Viimasele viitab ka see, et FOX Newsi looja Rupert Murdoch nägi oma uudistesaadet tehes just vajadust rohkem konservatiivsema väljaande järele.

Fox ei ole kaugeltki ainus ookeanitagune meediahiid, mis sellises subjektiivsuses süüdi on. Vaatajaskonna suuruselt järjekorras teine ja kolmas meediahiid, CNN ja MSNBC, on mõlemad täiesti sihikindlalt võtnud seisu vabariikliku partei vastu ja demokraatide poolele. Mõlemad meediavõrgustikud olid ka käsikäes Donald Trumpi võimuloleku ajal presidendi suurimad kritiseerijad.

Tulles tagasi Eestisse, siis siin on olukord tunduvalt positiivsem. Kui meie kolmest suurimast uudistesaatest kaks, ehk “Reporter” ja “Seitsmesed uudised” on võtnud uudiste kajastamise kõrvale ka meelelahutuslikuma külje, siis siiani Eesti vaadatuim uudistesaade “Aktuaalne kaamera” toob jätkuvalt meie televaatajani otsekoheseid, rahulikke ja kindlalt kõige objektiivsemaid uudiseid.

Muidugi ei puudu ETV igapäevasest saatest ka teemadele vürtsi lisav teravus, mis aga on suunatud võrdselt kõigile poliitilistele pooltele. Selline võrdväärne stiil kandub edasi ka teistele edukatele ETV saadetele, nagu näiteks “Esimene stuudio” või “Suud puhtaks”.

Eesti rahvas võiks kindlasti olla teadlikum sellest privileegist, milleks on omada korralikku ja objektiivset uudistesaadet ja osata seda eelist ka paremini hinnata. Selline erapooletus on suures pildis tõeline haruldus ja seda tuleb igal juhul kindlalt ja tugevalt säilitada.

See, et iga Eestimaa pere võib igal õhtul koguneda teleka ette ja sõltumata pereisa või pereema poliitilistest vaadetest ja nautida koos lihtsaid ja selgeid uudiseid, on võimalus, mis kadus paljudest teistest suurriikidest, eriti USA-st, juba aastakümneid tagasi. 

Otto Karl Närska: eesti ja vene koolide lahusus lõhestab kogu ühiskonda

Otto Karl Närska: eesti ja vene koolide lahusus lõhestab kogu ühiskonda

Pannes aluse ühtsele eestikeelsele haridussüsteemile, paneme aluse ka ühtsemale Eestile.

Statistikaameti andmetel elab 2020. aasta seisuga Eesti Vabariigis ligi 327 000 vene emakeelega elanikku, kes moodustavad elanikkonnast ligi neljandiku.

Üldpildis on praegu nii, et kui oled eestlane, käid ühes maja õppimas, kui venelane, siis teises. See muster kandub ka ühiskonda edasi. Venelased elavad ja tegutsevad pigem ühes (info)ruumis ning eestlased teises. Sellega oleme saavutanud riigi, kus on kaks ühiskonda.

Keeleõpe peab algama lasteaiast

Oleme tänaseks elanud riigis, kus eesti keel on riigikeeleks juba 30 aastat. Kahjuks on Eesti ikka veel keeleliselt väga segregeeritud. Meie tööturul on tööle kandideerimise eeldusteks lisaks eesti keele oskusele ka vene keele kõnelemise oskus.

Eesti emakeelega elanikud ei pruugi saada tööd puuduliku vene keele oskuse pärast. Selle muutmiseks on üks lihtne lahendus – ühtne eestikeelne haridus

Teadlaste soovituste kohaselt tuleks keeleõppega alustada võimalikult varakult, sest lapsed salvestavad keelelist informatsiooni palju paremini kui täiskasvanud. Elanikkonna vaheliste keeleliste barjääride kaotamiseks peame vähemalt suhtlustasandil üksteisest aru saama.

Uues koalitsioonileppes on sisse toodud ühtsele eestikeelsele haridusele üleminekuks pinnase loomise punkt. See on heaks aluseks, kuna üleminek ei saa toimuda üleöö või paari aastaga. See muutus võtab aega terve generatsiooni. See tähendab, et alustada tuleb mitte ainult koolide, vaid ka lasteaedade reformimisega. Segakeelsed lasteaiad annavad võimaluse vene keelt kõnelevatel lastel õppida eesti keelt läbi mängimise.

Et eesti keel ja kultuur säiliksid, on tähtis, et tulevased põlvkonnad areneksid ühtses eestikeelses haridussüsteemis. Kui lasteaias valmib vundament, siis koolis jätkub seinade ja katuse ehitamine.

See tähendab meie kaunis emakeeles õppimist, sh lugemist ja kirjutamist. Kui lüüa põhikooli lõpuks numbrid kokku, siis saame, et laps on juba üle kümne aasta olnud päevas mitu tundi eestikeelses keskkonnas.

Nende aastatega omandatud teadmised peaksid olema piisavad, et meie riigikeel oleks suhtlustasandil selge.

Tasemevahe õpitulemustes

Praegu on venekeelsete koolide gümnaasiumiastmes ehitatud üles 60-40 süsteem. See tähendab, et vähemalt 60% minimaalsest õppemahust ehk 57 kursust peab olema õpetatud eesti keeles. See süsteem ei ole näidanud viljakaid tulemusi.

Gümnaasiumisse astudes on õpilane 16-aastane ning kui selleks ajaks ei ole õpilane saavutanud eesti keeles piisavat vilumust, siis on tal seda väga raske ka 60-40 õppekavaga saavutada. Seega jõuame tagasi selleni, et keelt peab hakkama õpetama varem kui gümnaasiumis.

Lisaks keelelisele erinevusele on meil erikeelsetes koolides ka suur tasemevahe. Üks rahvusvaheline mõõdupuu õpilaste õpiedukuse määramiseks on PISA test. Test koosneb kolmest osast: matemaatika, lugemine ja loodusteadused.

Viimane PISA test toimus aastal 2018 ja selles osales 79 riiki või majanduspiirkonda. Eesti saavutas Euroopas esimese ning maailma arvestuses viienda koha.

Eestis lahendasid testi nii vene- kui ka eestikeelse õppekava järgi õppivad 15-aastased noored. Tase nende kahe vahel oli märkimisväärne. Eesti õpilaste tulemused olid oluliselt paremad kui vene õppekeelega õpilaste tulemused – vastavalt 534 ja 492 punkti.

Ka toonane haridusminister Mailis Reps märkis, et ,,Tulemused on mõlemal paranenud, aga vahe on endiselt sees, eestikeelse kooli kasuks”.

Statistika ei valeta – eestikeelses koolikeskkonnas ja eestikeelse õppekavaga noored on ka õppeedukuselt vene noortest ees. Ühtse eestikeelse õppekavaga väheneks ka meie noorte hariduslik tasemevahe.

Kõik see kõlab küll paberil lihtsalt, kuid praktikas on iga muutus keeruline. Me peame lisaks koalitsiooni erakondadele ka ühiskonnana jõudma kokkuleppele ja arusaamale, et antud muutus on vajalik ja toob kasu nii Eesti riigile, kui ka igale indiviidile.

Lisaks peame leidma riigi rahakotist summa, millega välja koolitada suur hulk õpetajaid, töötada välja uued õppematerjalid ja tugisüsteemid. Summa on üpris suur, kuid see investeering on vajalik, et tulevikus oleks meil kahe ühiskonna asemel üks.

Hanah Lahe: rahu, Riho Terras, põlevkivist loobudes ei võta me kasutusele Venemaa gaasi

Hanah Lahe: rahu, Riho Terras, põlevkivist loobudes ei võta me kasutusele Venemaa gaasi

Euroopa Parlamendi saadiku Riho Terrase hiljuti avaldatud artikkel (EPL 07.02.21) rohepöördest on kirjutatud niisuguses valguses, nagu oleks keegi teda kliimateemadel raskelt eksitanud.

Terras kardab, et Eesti võtab kasutusele Venemaa gaasi ja võrdleb kliimaprobleemidega tegelevaid inimesi silmaklappe kandvate hobustega.

On tõsi, et põlevkivitööstus ja selle käekäik puudutavad Ida-Virumaad ja piirkonna elanikke sügavalt. Samuti on tõsi, et põlevkivienergeetikast loobumiseks on tarvis esmalt olla kindel uutes alternatiivides.

Ent keskkonnaministeerium on koostanud mitu erinevat kliima- ja energeetikateemalist uuringut ja arengukava, kust leiab teaduspõhist infot nii põlevkivienergeetikast väljumise kui alternatiivsete energiaallikate kohta. Samuti oleme saamas Euroopa Liidult õiglase ülemineku fondi rahasid üle 300 miljoni euro, toetamaks Ida-Virumaa energiapööret.

Seega on vale levitada arusaama, et rohepööret surutakse peale läbimõtlematult ja arvestamata haavatavaid sektoreid, neis töötavaid inimesi ning selliseid piirkondi ümbritsevat keskkonda. Saadik väidab, et midagi nii suurt nagu üks terve energeetikasektoriga seonduv saab kaduda äkitselt.

Rohelisem energia, mitte Vene gaas

Jääb arusaamatuks, miks Terrasel on tekkinud hirm, et võtame peale põlevkivienergeetikast loobumist kasutusele Vene gaasi. Põlevkivist loobumise eesmärk on saavutada rohelisem energeetikasektor ning selleks peame rakendama taastuvenergiat ja väiksema CO2-jalajäljega alternatiive. Mina ei ole veel ühtegi tõsist ja teaduspõhist argumenti kuulnud, miks peaksime lahti ütlema Eesti energiajulgeolekust ning alustama Vene gaasi tarbimist.

On lausa valus lugeda Terrase imestust, et mispärast soovib Eesti kliimaeesmärke saavutada 10-15 aastat enne Euroopa Komisjoni seatud tähtaega. Miks on ambitsioonikus saadikule niivõrd imestuspärane või vastumeelne? Ja mis ajast soovivad rahvaesindajad pigem olla tagurlikud kui eesrindlikud?

Eestil on võimalus näidata üles eeskujulikku kliimapoliitikat ning vähendada meie põlevkivitööstuse tekitatud jalajälge planeedile. Vaadates otsa iga päev süvenevale kliimakriisile, on selge, et selle lahendamiseks me just kõrgeid ambitsioone vajamegi, sest tegutseda tuleb kiirelt.

Viimaseks – Terras kirjutab: “Surve rohepöördele on suur.” Huvitav tõesti, miks? Kas surve taga on ainult poliitilised huvid või on meie planeet ja elukeskkond päriselt ohus? Kas on võimalik, et kliimakriisi lahendamine on tulevastele põlvedele eksistentsi küsimus?

Loodan väga, et saadik leiab nendele küsimustele vastused ning harib end kliimateemadel, kuna tema praegused seisukohad on tagurlikud ja teadmised tunduvad olevat kesised. Minu arvamus on, et rohepööret peaksid juhtima teaduspõhised fanaatikud, kellel on peale majandushuvide ka soov hoida keskkonda ja kliimakriis lahendada.

Andrus Punt: harimatusest ei tohi saada me siht

Andrus Punt: harimatusest ei tohi saada me siht

Murelik küsimus, mis on Eestist saanud ja kas Tartu liigub samas suunas, murdis muidu rõõmsalt kulgenud kohtumise meeleolu ülikoolilinna välistudengitega. Nad kutsusid mind arutlema elu üle Tartus ning rääkima ka sellest, et neil on tuleva aasta kohalikel valimistel õigus kujundada Tartu elu.
Küsija oli mõne aasta eest Tartus käinud, meie linna ja inimestesse armunud ning otsustanud tulla magistriõppesse uue Euroopa parimasse ülikooli. Nüüd siin õppides tajub ta muutust halvemuse poole. Kuuleb tänaval kommentaare oma nahavärvi kohta.
Tartut ülikoolita ei ole. Peame valitsuse ja valitsuserakondade ksenofoobiale vastu astuma ja kindlustama, et Tartus võidutseks tarkus.
Välistudengite vastu võitlemine ei ole majanduslik, vaid poliitiline võitlus valijate hoidmiseks ajal, kui eelarvepuudujääk kasvab Euroopa Liidu suurimaks. Vaja on ju näidata töövõite! Aga mis tulevikus saab, ei ole nende asi.

Avalikus debatis küsitakse, miks peab muidu õpingutes edukas murjan – nahatoon häirib enim – siin tasuta ehk meie maksumaksja raha eest õppima. Justkui unub, et Eestisse tööle jäädes teenib ta keskmise palga korral veidi rohkem kui aastaga oma õppetasu maksudena tagasi, ning üle poole lõpetajatest jääb. Peaksime rõõmustama, sest kultuurilise rikkuse kõrval võidab ka meie majandus. Tööturul süveneb kõrgharidusega töötajate puudujääk.

See võitlus ei põhine soovil meie kõrgharidust toetada. See põhineb hirmutamisel emakeelse kõrghariduse kadumisega ja võõraviha ausse tõstmisel. Eesti keel ei kao mitte kuhugi välistudengite tõttu, ohuks on me endi laiskus. Pealegi õpetatakse Tartu ülikoolis ka ingliskeelsetel õppekavadel eesti keelt ja kultuuri.
Kuid see polegi välistudengite vastaste peamine sõnum. Kandev mõte seisneb ikkagi Eesti sulgemises, üksi jäämises, pilgu läänelt kõrvale pööramises ja meie ülikoolide pakutava hariduse kvaliteedi alla tirimises. Kõige selle hävitamises, mida alates iseseisvuse taastamisest on ühiskond ehitanud.
Tartu ülikool on olnud loomisest saadik rahvusvahelise haardega. Kui tahame, et me ülikoolid oleksid maailma parimate seas, peame suutma rahvusvaheliselt konkureerida, mitte sulgema oma uksi uutele inimestele ja teadmistele. Kunagi võiks olla ju võimalik, et maailmas teatakse sellist Tartu ülikooli, mis on samal tasemel, kui praegu on Oxford või Stanford.
Tartus õpib ühtekokku 20 000 tudengit. Välistudengite tõrjumisel ei kaota me ainult nende ajupotentsiaali, vaid sunnime Eesti noori välismaale õppima, sest meie haridus lihtsalt enam ei konkureeri. Tartu kaotab oma võlu ja aastasadu meid kandnud mõtte. Harimatus ei tohi saada meie sihiks! Meie ühine soov on ju elada õnnelikult kõrgelt arenenud ühiskonnas. See on võimalik ainult avatuse suurenedes.

“Eesti keel ei kao mitte kuhugi välistudengite tõttu, ohuks on me endi laiskus.”

Karoliina Lorenz: haridus ja teadus on riigi tulevik

Karoliina Lorenz: haridus ja teadus on riigi tulevik

Haridus ja teadus on igale arenenud riigile vundamendiks. Mis aga takistab praegusel koalitsioonil üht protsenti SKTst sellesse panustama, küsib üliõpilane Karoliina Lorenz (Eesti Reformierakonna Noortekogu).

Nii nagu inimesel on kombeks pidada kinni oma lubadustest, tuleks seda teha ka riigi täidesaatval võimuorganil. 2018. aasta lõpus allkirjastasid teadusleppe teadlased, ettevõtjad ja enamik erakonna juhte, välja arvatud EKRE, eesmärgiga suurendada teaduse rahastamist kolme aastaga ühe protsendini SKTst. Ainult mõni kuu hiljem taganes valitsuse juhterakond sõlmitud kokkuleppest ning praeguseni pole selle nimel ühtegi sammu edasi tehtud.

Teaduste Akadeemia liige professor Lauri Mälksoo ütles eelmise aasta juunis, ainult mõni kuu pärast leppe sõlmimist, et teised riigid panustavad ammu teadusesse ja haridusse rohkem kui Eesti praegu. ERRile antud intervjuus ütles Mälksoo: «Number pole asi iseeneses, vaid see lähtub sellest, et aitab kaasa majanduskasvule.» Vaja on sõlmitud leppest kinni pidada ning seda täitma hakata, sest mida rohkem suunatakse sinna raha, seda rohkem areneb ka see valdkond. Tundub, et see ei ole valitsuse eesmärk.

Samas pole üllatus, et koalitsioon on pidanud väga paljudes lubadustes inimesi petma. Võtkem lubatud sajaeurone pensionitõus, millest suudeti realiseerida ainult seitse eurot, kuid ilma maksudeta saab pensionär kätte 1,4 eurot. Soovin, et hariduse ja teadusega ei läheks samamoodi, kuid kahjuks tundub, et selle valitsuse ainuke oskus onrahvast ninapidi vedada.

6. septembril tegi EKRE noorteliikumine Sinine Äratus üldkoosoleku järel avalduse, kus toodi välja punktid, miks tahetakse haridussüsteemist eraldada välisüliõpilased, viidates sellele, et nood rikuvad Eesti kõrgharidust ja onohuks eestlusele. Selline käitumine ainult madaldab Eesti kõrghariduse kvaliteeti ja konkurentsi. Kui hakkame piirama välisüliõpilasi ega suurenda teaduse rahastust, hakkab Eesti teadus vaikselt, aga kindlalt allamäge veerema.

Kui hakkame piirama välisüliõpilasi ega suurenda teaduse rahastust, hakkab Eesti teadus vaikselt, aga kindlalt allamäge veerema.

See viib olukorra selleni, et peale välisüliõpilaste võivad eestlastest üliõpilased minna mõnda teise riiki haridustomandama, sest siin ei pöörata hariduse ja teaduse rahastuse suurendamisele piisavalt tähelepanu. Selle tagajärjel jääb Eestis haridust püüdvatel inimestel konkurents teiste välisriikides õppivate üliõpilastega väiksemaks. Kuid just konkurentsivõimeline haridus ja teadus on see, millega saab väikeriik end suurriikidega samaväärseks teha. Väikeses riigis suudavad haritud inimesed ka kiiremini tehnoloogia enda kasuks tööle panna, hea näide on Eesti digirevolutsioon, mis algas juba sajandi alguses. Enne kui koalitsioon seda ei mõista ning elab minevikus, ei saa me ka paremat, targemat tulevikku.

Eelmisel esmaspäeval toimus riigikogu ees avalik kõnekoosolek kõrghariduse ja teadus-arendustegevuse rahastuse olukorra teadvustamiseks, mille järel anti riigikogu esimehele Henn Põlluaasale üle märtsis koostatud rahvaalgatus kõrghariduse ja teadus-arendustegevuse teostamiseks.

Minu unistus on, et valitsus peaks oma sõna ja hakkaks tasapisi teadusarenduse ja hariduse rahastust tõstma, sest selle valdkonna jätkusuutlik areng on vajalik nii meile kui ka järgmistele põlvkondadele.