Põhikool on läbi ja noore ees on esimene päriselt suur haridusvalik. Gümnaasium või kutsekool?

Me räägime sellest valikust sageli nii, nagu otsustaks 16-aastane noor, kas ta tahab edasi õppida või ametit omandada. Tegelikult ei peaks need kaks asja omavahel võistlema.

Tänavune vastuvõtt näitab ka, et probleem pole lihtsalt selles, et noored ei tahaks kutsekooli. Näiteks Viljandi Kutseõppekeskus teatas augustis, et peaaegu kõik noortele mõeldud kohad olid täidetud ning kõige populaarsemate õppekavade seas olid elektri- ja automaatikasüsteemide tehnoloogia ning mootorsõidukite remonditehnoloogia. Samal ajal oli mitmes kutseõppeasutuses suve lõpus veel vabu õppekohti. Pilt on seega palju kirjum kui lihtne vastandus „populaarne gümnaasium, ebapopulaarne kutsekool“.

Palju huvitavam küsimus on, millise rolli me kutseharidusele Eesti haridussüsteemis üldse anname. Kutseharidus on olnud meie haridussüsteemis nagu keskmine laps, kes otsib oma kohta ja üritab selle käigus olla keegi, kes ta tegelikult ei ole. Ühest küljest peab see andma päris ameti. Teisest küljest ootame järjest rohkem, et kutsekool pakuks gümnaasiumiga võrreldavat keskharidust ja jätaks avatuks tee kõrgkooli.

Need eesmärgid ei pea teineteist välistama.

Kõige kehvem lahendus oleks teha kutseharidusest lihtsalt gümnaasiumi praktilisem versioon. Kutsehariduse tugevus ongi see, et noor saab juba varakult siduda oma hariduse konkreetse valdkonnaga. Ta ei õpi matemaatikat, füüsikat või keelt ainult selleks, et need ained tunnistusele kirja saada, vaid saab järjest paremini aru, kus ja milleks neid teadmisi päriselt vaja läheb.

Küsimus pole enam selles, kas kutsekoolist peab saama edasi õppida. Saab. Huvitavam küsimus on, kui palju kaugemale saab selle mõttega minna.

Kõige lihtsam on seda vaadata tehniliste erialade kaudu. 2026/27. õppeaastal saab näiteks põhihariduse baasil õppida nelja-aastasel elektri- ja automaatikasüsteemide tehnoloogia õppekaval. See on väga hea näide sellest, milline võiks olla ühe valdkonna pikk haridustee: põhikoolist erialalisse keskharidusse, sealt soovi korral tööturule ning hiljem kõrgkooli elektri-, energeetika- või mõnele teisele insenerierialale.

See ei tähenda, et kutsekooli lõpetajal oleks ülikooli sisseastumisel automaatselt mingi formaalne eelis gümnaasiumi lõpetanu ees.

Eelis võib olla hoopis teistsugune.

Kõrgkooli jõudes on tal juba praktiline kokkupuude valdkonnaga. Ta teab, millega eriala päriselt tegeleb. Ta on näinud seadmeid, süsteeme ja töövõtteid ning tal on suurem võimalus mõista, miks kõrgkoolis õpitavat teooriat vaja läheb. Ja kui ta otsustab, et kõrgkool pole tema tee, on tal juba erialane baas, millele tööturul toetuda.

Varasem spetsialiseerumine ei pea haridusteed kitsendama. Hästi üles ehitatud süsteemis võib see anda lihtsalt esimese suuna. Aga miks peaks selline loogika piirduma tehniliste erialadega? 

Praegu on Eestis noorsootöötaja kutsealal kolm taset: noorsootöötaja tase 5, noorsootöötaja tase 6 ja noorsootööjuht tase 7.

5. taseme noorsootöötaja töötab noortega individuaalselt ja gruppides ning võib osaleda arendus- ja võrgustikutöös kõrgema taseme töötaja juhendamisel. Kutse taotlemise eelduseks on praegu keskharidus, noorsootöö kogemus ning vähemalt 64 akadeemilist tundi kutsekompetentsidega seotud täiendusõpet viimase viie aasta jooksul.

6. tasemel lisandub rohkem valdkonna arendamist, kolleegide ja meeskondade juhtimist ning juhendamist. 7. taseme noorsootööjuhi keskmes on juba noortevaldkonna arendamine, muutuste juhtimine ning meeskondade või asutuste juhtimine. Praegu eeldavad nii 6. kui ka 7. taseme kutsed kõrgharidust ja kutsealast töökogemust.

See süsteem näitab midagi huvitavat: noorsootöö sees on juba praegu erineva keerukuse ja vastutusega professionaalsed rollid. Siit tekib küsimus, kas osa praktilise noorsootöö kompetentse võiks tulevikus olla võimalik omandada süsteemselt juba kutsekeskhariduses.

Selline õpe võiks sisaldada avatud noorsootöö põhimõtteid, mobiilset noorsootööd, noortega suhtlemist, tegevuste kavandamist, noorte kaasamist, turvalise keskkonna loomist, praktikat noortekeskustes ning teadmisi sellest, kuidas märgata noore abivajadust ja suunata ta vajadusel edasi sobiva spetsialisti juurde. See ei muudaks kutsekooli lõpetajat üleöö noorsootööjuhiks ega asendaks kõrgharidusega spetsialiste. See looks lihtsalt esimese erialase astme. Noorsootöö on siin ainult üks näide. 

Sama küsimust võiks küsida paljude valdkondade puhul: kas kõik ühe valdkonna töökohad eeldavad tõesti täpselt sama haridustaset? Enamasti mitte.

Meil võivad ühes valdkonnas olla praktilist tööd tegevad spetsialistid, suurema vastutusega spetsialistid, meeskondade juhid, arendajad ja valdkonna eksperdid. Pole põhjust eeldada, et nende kõigi haridustee peab algama ja lõppema samas kohas. Just siin muutub oluliseks mõte haridusest kui trepist. Esimene aste annab praktilise erialase baasi. Järgmine lisab teadmisi ja vastutust. Seejärel võib tulla kõrgharidus, sügavam spetsialiseerumine või juhtimine. Inimene ei pea kogu treppi ühe korraga ära ronima. Ta võib pärast kutsekooli töötada, saada kogemusi ja alles siis otsustada, kas tahab edasi õppida. Või minna kohe kõrgkooli. Või tulla õppimise juurde tagasi aastaid hiljem.

Selle mõtte saab kokku võtta lihtsalt: kutseharidus kui spetsialiseerumise esimene tase.

Kutsehariduse väärtust ei pea mõõtma selle järgi, kui hästi suudab see gümnaasiumi matkida. Selle eripära on võimalus anda noorele juba pärast põhikooli esimene päris erialane suund, jättes samal ajal avatuks võimaluse liikuda edasi nii tööturule kui järgmisele haridustasemele.