Taas kordub vana muster: presidendivalimiste kampaania ajal arutleti palju selle üle, kuidas täpselt peaksime oma riigipead valima ning milliste omaduste ja kogemustega ta võiks olla. Pärast valimisi on need teemad aga unustatud, ilmselt taas peaaegu viieks aastaks. Kui soovime presidendivalimiste korda muuta, tuleks ettevalmistustega alustada just nüüd.

Eesti sai Ülle Madise näol endale hea presidendi. Olen kindel, et põhiseadus ja inimeste põhiõigused on järgmiseks viieks aastaks leidnud ühe pädevaima võimaliku kaitsja. Kuid see oli lihtsalt vedamine, konservatiivsete erakondade rappaläinud kampaania tagajärg. Üritasid nad ju välja käia kõikvõimalikke teisi kandidaate ning Madise taha koonduti alles siis, kui teised variandid olid end ammendanud.

Eesti vajab presidendi otsevalimisi. Ka seekordne poliitiliseks punktivõtmiseks kujunenud kampaania näitab ilmekalt, et enamik erakondi ei soovi selles küsimuses tõusta päevapoliitikast kõrgemale ega jõuda ühisele kokkuleppele parima võimaliku presidendikandidaadi suhtes.

Otsevalimiste kehtestamine tähendaks, et presidenti ei valitaks enam erakondade vähima ühisnimetaja alusel. Nii ei jääks tugevad ja kogenud kandidaadid kõrvale pelgalt seetõttu, et neil on erakondlik taust või selge maailmavaade.

Eesti taasiseseisvumisaja säravaimateks presidentideks pean mina – küll subjektiivselt – Lennart Meri ja Toomas Hendrik Ilvest. Mõlemal oli erakondlik taust. Tänases poliitilises olukorras poleks kumbki neist seetõttu valituks osutunud.

Otsevalimiste kehtestamine ei tähendaks presidendi võimu suurendamist. Valimistel küsitaks mandaat konkreetsete põhiseaduslike volituste täitmiseks. Selle kohta leidub Euroopas mitmeid näiteid: Austria, Soome, Tšehhi ja Bulgaaria ning teatud mööndustega ka Poola.

Soomes oli eelmisel sajandil olukord koguni vastupidine tänasele: sisuliselt toimis riik presidentaalse süsteemina, kuigi presidendi valis parlament või valimiskogu. Tänaseks on meie põhjanaabrid kujundanud selgelt parlamentaarse riigikorralduse, kuid president valitakse nüüd otse rahva poolt.

Markantne näide pärineb ka Bulgaariast, kus president valitakse samuti otsevalimistel. Seal on riigipea volitused sedavõrd piiratud, et president Rumen Radev otsustas ametist tagasi astuda ja kandideerida peaministriks, et oma poliitilist visiooni ellu viia.

Kahtlemata võib otsevalimiste tulemusel saada presidendiks kandidaat, kes mõnele erakonnale ei meeldi. Aga kas see polegi demokraatia loomulik osa? Olen veendunud, et kahevooruline valimissüsteem välistaks olukorra, kus tõelised äärmuslased suudaksid koguda Eesti inimeste enamuse toetuse.

Riigikogu peaks lõpetama presidendivalimiste ümber käiva kemplemise ning andma selle otsuse Eesti inimeste kätte – presidendi volitusi suurendamata ja kahevoorulist valimissüsteemi rakendades. Eesti demokraatia on selleks piisavalt küps.