Euroopa Parlamendi saadiku Riho Terrase hiljuti avaldatud artikkel (EPL 07.02.21) rohepöördest on kirjutatud niisuguses valguses, nagu oleks keegi teda kliimateemadel raskelt eksitanud.

Terras kardab, et Eesti võtab kasutusele Venemaa gaasi ja võrdleb kliimaprobleemidega tegelevaid inimesi silmaklappe kandvate hobustega.

On tõsi, et põlevkivitööstus ja selle käekäik puudutavad Ida-Virumaad ja piirkonna elanikke sügavalt. Samuti on tõsi, et põlevkivienergeetikast loobumiseks on tarvis esmalt olla kindel uutes alternatiivides.

Ent keskkonnaministeerium on koostanud mitu erinevat kliima- ja energeetikateemalist uuringut ja arengukava, kust leiab teaduspõhist infot nii põlevkivienergeetikast väljumise kui alternatiivsete energiaallikate kohta. Samuti oleme saamas Euroopa Liidult õiglase ülemineku fondi rahasid üle 300 miljoni euro, toetamaks Ida-Virumaa energiapööret.

Seega on vale levitada arusaama, et rohepööret surutakse peale läbimõtlematult ja arvestamata haavatavaid sektoreid, neis töötavaid inimesi ning selliseid piirkondi ümbritsevat keskkonda. Saadik väidab, et midagi nii suurt nagu üks terve energeetikasektoriga seonduv saab kaduda äkitselt.

Rohelisem energia, mitte Vene gaas

Jääb arusaamatuks, miks Terrasel on tekkinud hirm, et võtame peale põlevkivienergeetikast loobumist kasutusele Vene gaasi. Põlevkivist loobumise eesmärk on saavutada rohelisem energeetikasektor ning selleks peame rakendama taastuvenergiat ja väiksema CO2-jalajäljega alternatiive. Mina ei ole veel ühtegi tõsist ja teaduspõhist argumenti kuulnud, miks peaksime lahti ütlema Eesti energiajulgeolekust ning alustama Vene gaasi tarbimist.

On lausa valus lugeda Terrase imestust, et mispärast soovib Eesti kliimaeesmärke saavutada 10-15 aastat enne Euroopa Komisjoni seatud tähtaega. Miks on ambitsioonikus saadikule niivõrd imestuspärane või vastumeelne? Ja mis ajast soovivad rahvaesindajad pigem olla tagurlikud kui eesrindlikud?

Eestil on võimalus näidata üles eeskujulikku kliimapoliitikat ning vähendada meie põlevkivitööstuse tekitatud jalajälge planeedile. Vaadates otsa iga päev süvenevale kliimakriisile, on selge, et selle lahendamiseks me just kõrgeid ambitsioone vajamegi, sest tegutseda tuleb kiirelt.

Viimaseks – Terras kirjutab: “Surve rohepöördele on suur.” Huvitav tõesti, miks? Kas surve taga on ainult poliitilised huvid või on meie planeet ja elukeskkond päriselt ohus? Kas on võimalik, et kliimakriisi lahendamine on tulevastele põlvedele eksistentsi küsimus?

Loodan väga, et saadik leiab nendele küsimustele vastused ning harib end kliimateemadel, kuna tema praegused seisukohad on tagurlikud ja teadmised tunduvad olevat kesised. Minu arvamus on, et rohepööret peaksid juhtima teaduspõhised fanaatikud, kellel on peale majandushuvide ka soov hoida keskkonda ja kliimakriis lahendada.

Hanah Lahe