Ja tõesti – tundub, nagu juba kuuendat aastat pole elu olnud midagi muud kui kriis kriisi otsa. Ühiskonnana oleme olnud sunnitud tegelema peamiselt ellujäämisega: alustades sõna otseses mõttes inimeste ravimisega koroonast ja lõpetades kaitsekulude tõusuga 5,4 protsendini SKPst. Kuid inimesed ei taha vaid ellu jääda. Me tahame elada üha paremini.

Seetõttu on Eestil alati vaja püüelda mingi suurema eesmärgi poole. Euroopa Liidu ja NATOga liitumine. Tiigrihüpe. Euro kasutuselevõtt. Kõik need olid võimsad projektid, mis meie elukvaliteeti hüppeliselt tõstsid ja mis on Eestile edu toonud. Tänasel kriiside ajastul on Eestil vaja seda järgmist eesmärki, järgmist hüpet. Selleks võiks olla tehisintellekti üleüldine ja kiire kasutuselevõtt kõigis ühiskonnaelu valdkondades.

Google tegi hiljuti analüüsi, milles leidis, et tehisaru laiapõhjaline kasutuselevõtt võiks kasvatada kümne aastaga Euroopa SKT-d 10% kiiremini kui see muidu tõuseks. Kui Eesti on AI rakendamisel Euroopa kiireim, kasvaks meie majandus veelgi kiiremini. See on saavutatav: oleme Euroopas kolmandal kohal tehisintellekti rakendamise valmisoleku poolest. Eesti noored on Euroopas teisel kohal AI kasutamise aktiivsuse poolest. Pinnas on viljakas ja seemned on mullas, meil on vaja veel vaid kasvuks hoogu anda.

Muudab, mitte ei võta töökohti

AI-hüpe on siiski leidmas ka aktiivset vastuseisu. Muuhulgas kardetakse, et ta võtab inimestelt massiliselt töö ära. Mõistan seda muret, kuid vaatame korraks tagasi varasematele tehnoloogilistele murrangutele. Näiteks interneti kasutuselevõtt ei põhjustanud massilisi koondamisi. Trükipressi leiutamine 15. sajandil ei võtnud raamatukirjutajatelt tööd ära. Hoopis inimeste töö iseloom muutus mõlemal juhul efektiivsemaks, sama pingutusega jõuti teha palju rohkem. Ka tehisaru tuleks näha peamiselt võimendina mitte konkurendina.

Võimalusi on palju. Eestis on olnud palju avalikku arutelu selle üle, kuidas meie omavalitsuste areng on pidurdatud bürokraatia poolt, millega arendajad ja ka kõik teised ehitada soovijad rinda pistma peavad. Kui otsida inspiratsiooni välismaalt, siis näiteks Kiiev kasutab detailplaneeringute kiiremaks menetlemiseks tehisaru. See andmete maht, mida nii on võimalik läbi töötada on lihtsalt palju suurem. Ja nii saavadki kõigi poolte huvid arvestatud ka oluliselt lühema menetlusajaga. Avalik sektor peab ka Eestis enda tööd tehisaru abil aktiivselt tõhustama hakkama ja sellega AI-hüpet aktiivselt eest vedama.

Loomulikult tuleb maandada tehisaru kasutuselevõtuga seonduvaid riske. Kuid maailm muutub niikuinii. On meie valik, kas Eesti sörgib sellel rongil sabas ja üritab kuidagi viimasele vagunile hüpata või siis juhib veduris rongi teekonda. Seni on Eesti valinud alati optimistlikult tulevikku astumise ja ma usun, et see saab olema nii ka sellel korral. Ehitame endale riigi, kus 1,3 miljonit inimest teevad ära rohkemgi kui 13 miljonit teistes riikides!