Sotsiaalmeedia ära keelamine ei vii lapsi tagasi liivakasti mängima, vaid süvendab olemasolevaid probleeme

Me ei saa ühiskonnana lõputult ette dikteerida, mis on hea ja mis halb, mida teha ja mida mitte. Inimestele peab jääma vabadus ise otsustada, mida tarbida, mida uskuda ja millal pidurit tõmmata, kirjutab Tartu Ülikooli riigiteaduste eriala tudeng ja reforminoor Gerda Õunapuu.

Ühiskondlik ärevus ja hirm uute tehnoloogiate suhtes on läbi aegade inimesi kimbutanud. Iga uus tehnoloogia on tekitanud tunde, et nüüd on saabunud midagi ohtlikku. Kunagi kardeti üle kõige massikirjandust, raadiot ja televisiooni. Muretseti eelkõige sellepärast, et need hajutavad tähelepanu ja segavad teisi tegevusi.

Tänapäeval kannab sama rolli sotsiaalmeedia. Eks ühest küljest on säärane tehnoloogiapaanika arusaadav, sest teadmatus tekitab paratamatult hirmu. Ka sotsiaalmeedia ise on andnud põhjust muretsemiseks, sest selle mõju pole enam ainult teoreetiline. Ilmselt on paljud inimesed kogenud, kuidas „paar minutit“ venib märkamatult tundide pikkuseks scroll’imiseks, mida on raske katkestada.

Kasvava murefooni valguses astus Austraalia radikaalse sammu ning kehtestas esimese riigina keelu alla 16-aastastele omada sotsiaalmeediakontot. Sedasi soovitakse vähendada platvormide mõju, mis algoritmide ja tähelepanu püüdevate disainilahendustega soodustavad liigset ekraaniaega, ning ennetada noorte jõudmist kahjuliku sisuni. See samm on saanud rahvusvaheliseks pretsedendiks mitmele Euroopa riigile, sh näiteks Suurbritanniale, Prantsusmaale ja Hispaaniale.

Keelu varjukülg

Tuleb aga tõdeda, et tegemist on üsna nüri instrumendiga keerulise probleemi lahendamiseks, millega nihutatakse vaid prügikott köögist esikusse, selle asemel, et see kohe välja viia. Sisuliselt ei lahenda meede probleemi ning võib osa noori isegi halvemasse olukorda panna.

Probleem ei ole see, et noored sotsiaalmeediat kasutavad, vaid see, millises mahus ning kui intensiivselt. Sotsiaalmeedia ära keelamine ei vii lapsi tagasi liivakasti mängima, vaid süvendab olemasolevaid probleeme. Ulmi Ülikooli teadur Franziska Köhler-Dauner on selgitanud, et ligipääsu piiramine ei muuda automaatselt noorte harjumusi „tervislikumaks“, sest sageli liiguvad nad edasi platvormidele, millel keeld puudub, mis on tihtipeale vähem reguleeritud ja kus kahjulik sisu levib vabamalt. Sarnast mustrit nähti USA-s 2025. aasta jaanuaris, mil TikTok muutus USA kasutajatele ajutiselt kättesaamatuks ja selle asemel, et ekraanist loobuda, koliti kiiresti alternatiivsele Hiina platvormile Xiaohongshu (rahvusvaheliselt tuntud kui RedNote).

Me tegelikult teame juba ette ära, et keelustamine tegelikult ei toimi, kuna praktikas on seda keeruline jõustada. Tegelikult on vanusepiirangud sotsiaalmeedias olemas juba praegu. Näiteks Facebooki konto loomiseks peab kasutaja olema vähemalt 13-aastane. Ometi on see piirang paljuski formaalne ja nõrgalt kontrollitav. Paljud lapsed saavad kontod loodud vanemate abiga (näiteks sisestatakse registreerimisel vale sünniaeg). Lisaks on võimalik tehnilistest piirangutest mööda hiilida näiteks VPN-i abil, mis varjab kasutaja tegelikku asukohta ja suunab internetiliikluse läbi teise riigi serverite. Nii saab osadest piirangutest sisuliselt mööda minna.

Ka rahvusvahelise enesetapu ennetamise assotsiatsiooni president Jo Robinson on välja toonud, et kui suur osa lastest pääseb platvormidele niigi ligi, siis miks peaks 16+ piir äkki maagiliselt tööle hakkama? Tõenäolisem on see, et tekib massiline möödahiilimine, kasutamine muutub varjatumaks ja vanematel on veel vähem aimu, kus ja kuidas laps tegelikult internetis liigub. Ehk me ei vähenda riski, vaid vähendame nähtavust. Seega tekib küsimus, miks rakendada „lahendust“, mis praktikas suure tõenäosusega niikuinii ei toimi?

Keeld on vastuolus ka inimõigustega. Kui lapsi nähakse digikeskkonnas eeskätt „kaitse objektidena“, muutub poliitika kergesti paternalistlikuks ning rõhk läheb kontrollile ja keelamisele, unustades, et lapsed on ka aktiivsed tegutsejad ja õiguste kandjad.

Selline lähenemine jätab tagaplaanile noorte õiguse privaatsusele, eneseväljendusele ja osalusele ning annab sõnumi, et „kaitse“ võrdub sisuliselt nende väljalõikamisega ühiskonnast. Lisaks sellele rõutab ÜRO laste õiguste konventsioon laste õigust infole, arvamuse avaldamisele ja osalusele. Teiseks tähendab tõhus vanusepiirang sageli vanuse tuvastamist ja seega ja isikuandmete töötlemist.

Sotsiaalmeedia kui noorte sotsiaalne taristu

Ei ole ilmselt kellelegi üllatav, et sotsiaalmeedia on kahe teraga mõõk. Üsna lihtne on kritiseerida, aga keeruline tunnistada, et sama kanal, mis ühele noorele on risk, võib teisele osutuda päästerõngaks. Just seetõttu tasub lisaks riskidele vaadata ka seda, mida sotsiaalmeedia noortele tegelikult pakub. Kui käsitleda seda üksnes ohuna, jääb märkamata selle suur roll noorte igapäevases suhtluses ja kuuluvustunde loomises.

Bondi Ülikooli professor Nasim Salehi on oma uuringutes toonud välja, et sotsiaalmeediat ei kasutata ainult meelelahutuseks, vaid see toimib paljude noorte jaoks igapäevase sotsiaalse taristuna. Uuringus tuli välja kolm peamist põhjust, milleks noored sotsiaalmeediat kasutavad ja miks on see tegelikult positiivne:

  1. Esiteks kasutavad paljud noored, kes muidu ametlikest teenustest kõrvale jäävad, sotsiaalmeediat sageli selleks, et otsida tervise-, elustiili-, seksuaal- ja vaimse tervise alast infot.
  2. Teiseks pakub sotsiaalmeedia kogukonda, kuuluvustunnet ja eeskujusid, eriti marginaliseeritud noortele, mis võib toimida kaitsetegurina üksildustunde vastu.
  3. Viimaseks aitab sotsiaalmeedia paljudel noortel säilitada sõprussuhteid, pakkuda tuge ja tunda end vähem eraldatuna pärast koolipäeva lõppu.

Digitagrad lapsed need kasvavad keeluta, õpetamine ja suunamise see aitab enam kui piiramine

Digimaailm on tulnud, et jääda ja seetõttu on demokraatliku ühiskonna suurim väärtus kriitilise meelega isemõtlev indiviid. Me ei saa ühiskonnana lõputult ette dikteerida, mis on hea ja mis halb, mida teha ja mida mitte. Inimestele peab jääma vabadus ise otsustada, mida tarbida, mida uskuda ja millal pidurit tõmmata. Riik saab siinkohal vaid arendada oskust otsustada. Pikaajaline lahendus on meedia-, digi- ja kodanikukirjaoskus, mis võimestab kriitilist mõtlemist ja valeinfo äratundmist.

Seetõttu oleks Eestil mõistlik keskenduda nügimisele või müksamisele (ingl k nudging). Me peame looma keskkonna, kus „paremat“ valikut on lihtsam teha kui „halvemat“, ilma et see inimese valikuvabaduse ära võtaks. Näiteks kasutatakse sarnast meetodit sageli inimeste liikumisharjumuste kujundamiseks.

Midagi sarnast võiks kasutada ka sotsiaalmeedia puhul, et kujundada harjumus seal vähem aega veetma või oskus scroll’imine lõpetada. See tuleks kasuks ilmselt mitte ainult lastele ja nooretele, vaid ka täiskasvanutele. Lisaks on vaja regulatsiooni, mis kohustaks sotsiaalmeeidaplatvorme disainima turvalisemaks, et ohjata algoritme, mis noorele järjest sama teemat ette söödavad ja lõputut kerimist soodustavad. Samuti on oluline arendada haridussüsteemi kaudu laste ja noorte digipädevust ning konkreetseid juhiseid, mida teha, kui kohtad häirivat sisu.

Muidugi ei saa unustada ka lastevanemate rolli sotsiaalmeedia kasutuse kujundamisel. Keegi ei eelda, et lapsevanem on tehnoloogiaekspert, aga sellest olenemata ta saab selgitada ohtusid, mis sotsiaalmeedia kasutamisega kaasnevad. Ja kõige lõpuks on väga oluline kaasata ka noori, sest otsused, mis just neid puudutavad, ei saa sündida ilma nende hääleta.

KASUTATUD KIRJANDUS: