Tasuline kõrgharidus, ülikoolidele otsustusvabaduse andmine ja õppelaenureform on hädavajalikud sammud, et tagada kõrgharidussüsteemi jätkusuutlikkus, kirjutavad Hans-Kaarel Laes ja Emil Laanemets.

Hariduse rahastamises on viimastel aastatel olnud palju murekohti. Meil, nagu ka paljudes teistes Euroopa riikides, maksab tudengite õppekohad kinni suures osas maksumaksja. Sellest tulenevalt oleme jõudnud olukorda, kus kõrgharidusest on puudu hinnanguliselt 80–100 miljonit eurot.

Liberaalse maailmavaate esindajatena näeme, et maksukoormuse suurendamine ei ole jätkusuutlik ega õiglane. Sellepärast leiame, et ainukene alternatiiv oleks tõsta inimeste omaosalust ning vastutustunnet. Teame, et praegune mudel ei ole enam teostatav ning rahaline auk aina süveneb. Kuidas sellest olukorrast välja tulla ja millised on võimalikud alternatiivid?

Esimene võimalus on kehtestada üleriiklik õppemaks. Tasuline kõrgharidus on midagi, mis võib esmapilgul luua ettekujutuse Ameerika Ühendriikidest tuttavast düstoopilisest süsteemist, kus noored käivad hariduse eest välja kümneid ja kümneid tuhandeid dollareid ning tihtilugu maksavad laenu tagasi terve oma elu. Eestis see kindlasti nii ekstreemne olema ei saaks.

Vaatame otsa andmetele: nominaalajaga lõpetatud bakalaureuseõpe maksab umbkaudu 5000 – 12 000 eurot sõltuvalt ülikoolist ja õppekavast. Selle maksab riik, kuid meie ettepanek on, et iga bakatudeng katab 25 protsenti oma õpingu kuludest ise. 12 000-eurose õppemaksu korral tähendaks see tudengile kuus alla sajaeurost lisakulu. Sel viisil saame tagada, et kõrgharidus oleks jätkuvalt kõigile kättesaadav olenemata õpilase majanduslikust taustast.

Nõnda suudame leevendada kõrghariduse rahastuses puudujääki ca 40 protsendi ulatuses. Kasud on mitmekülgsed. Lisaks sellele, et ülikoolid saavad soetada uusi õppevahendeid, paremat laborivarustust ja maksta õppejõududele väärilist palka, motiveeriks see ka üliõpilast oma haridusse rohkem panustama.

Arvestades, kui palju kõrghariduse ülalpidamine riigile maksma läheb, peame motiveerima noori ülikooli astudes tegema põhjalikumat ettevalmistust, et nende erialavalik oleks läbi mõeldud, nii suudame tagada, et haridus oleks jätkuvalt kvaliteetne ning õpilased motiveeritud.

Kuid riik ei pea olema see, kes kõike reguleerib, võimalus on anda ka ülikoolidele vabamad käed. Mida see praktikas tähendaks? See tähendaks, et kuigi riik on kehtestanud kõikidele õppekavadele 25-protsendilise omaosaluse, on igal ülikoolil õigus vastavalt oma võimekusele seda protsenti muuta. Kui ülikoolil on soov mõne õppekava omaosaluse protsenti tõsta või langetada, siis on neil see võimalus olemas. See aga tähendab, et iga ülikool peab ise katteallikad leidma.

“Näiteks on meil puudus kvalifitseeritud õpetajatest. Riik saab sekkuda ja teha nii, et pedagoogikaga seotud erialadel oleksid tudengitel väiksem õppemaks.”

Peame meeles pidama, et ülikoolid on erinevad ning võib juhtuda, et ühel õppeasutusel on vaja küsida rohkem raha kui teisel, sest nende õppekava ja väljaminekud on erinevad. Kuigi ülikool lähtub hinnakujunduses eelkõige oma rahakotist, saab riik tudengitele vastu tulla ja subsideerida teatud erialasid, kuhu meie ühiskond rohkem inimesi vajab. Näiteks on meil puudus kvalifitseeritud õpetajatest. Riik saab sekkuda ja teha nii, et pedagoogikaga seotud erialadel oleksid tudengitel väiksem õppemaks. See annab ülikoolidele kui ka riigile võimaluse prioritiseerida erinevaid õppekavasid.

Näiteks on Tartu Ülikoolis majandus, IT, õigus ja paljud teisedki erialad ülerahvastatud ehk õpilasi on rohkem kui õppekohti. Kui anda ülikoolidele vabadus valida, millistel erialadel nad küsivad rohkem ning millistel vähem õpilase panust, siis suudame paremini vältida ülekoormust ning suunata tudengeid sinna, kus on suurem ühiskondlik nõudlus.

Edumeelses ühiskonnas hinnatakse, kui otsused langetatakse inimestele võimalikult lähedal, sest kohalikel otsustajatel on parem arusaam probleemidest ja teadmised, kuidas neid lahendada. Ülikoolidel on hea ülevaade, milliste erialade järele on liiga suur nõudlus ja kus napib ressursse ning saavad läbi õppemaksu nügida õpilasi ühele või teisele erialale.

Kõige mainitu jaoks on vaja, et õpilastel oleks piisavalt raha, et õppemaksu tasuda ja seetõttu on tähtis, et reformitaks õppelaenude süsteemi.

Kõigepealt on vaja tõsta laenu suurust, sest praegune õppelaenu maksimummäär 3000 eurot aastas on ajale jalgu jäänud. Riigikogu kultuurikomisjon on arutlenud plaani üle kahekordistada maksimummäär 6000 euroni, kaotada ära laenu käendaja kohustus ning langetada intressimäära ülempiir viielt protsendilt kolme protsendini. Igati tervitatav plaan, mis pakuks üliõpilaste käekäigule olulist leevendust.

Mööname siiski, et õppelaenu maksimumsumma ülempiiri peaks tõusma 10 000 euroni aastas, et katta lisaks võimalikule omaosalusele ka enamiku elamiskuludest. See on eriti vajalik nendele üliõpilastele, kellel puudub sissetulek või tugi vanematelt, aga peavad ikkagi maksma üüri, toidu, õpingute ja meelelahutuse eest.

Praegu peavad paljud õppurid käima ülikooli kõrvalt tööl ning praegused õppelaenu nõuded ja suurused on niivõrd kehvad, et isegi õppelaenu võttes ei pruugi nad ots otsaga toime tulla. Kui suudame tagada üliõpilastele paremad tingimused ja võimalused õppelaenu taotleda, oleks neil võimalus keskenduda õpingute ajal rohkem õppimisele, mitte ellujäämisele.

Õppelaenusüsteemi peab reformima nii, et suudaksime kaasata teadusesse ka rohkem eraraha. Kuna häid talente on tänapäeval vähe ning nende üle käib suur võitlus, on tähtis, et me laseksime eraettevõtetel õppelaene finantseerida. Paljud ettevõtted, näiteks Amazon ja Wells Fargo juba kasutavad sarnaseid programme, et talente enda juurde meelitada. Reformiga suudame tagada, et õpilastel on võimalik rohkem keskenduda oma õpingutele ning nautida ülikoolis veedetud aastaid, võimaldades kaasata kõrgharidusse rohkem eraraha.

Tasuline kõrgharidus, ülikoolidele otsustusvabaduse andmine ja õppelaenureform on hädavajalikud sammud, et tagada kõrgharidussüsteemi jätkusuutlikkus. Õppemaks moodustaks väikese osa kogu kulust, võrreldes sellega, mida riik peab tudengile hariduse eest välja käima.

Emil Laanemets, Hans-Kaarel Laes