Riik ei tohiks keelata inimestel lapsi saada lihtsalt sellepärast, et nende teekond vanemaks saamisel ei mahu kellegi “õigesse” visiooni. See on vabaduse küsimus: kas riik usaldab täiskasvanud inimesi tegema teadlikke otsuseid oma keha ja pereelu kohta või mitte. Tasustamata, rangelt reguleeritud asendusemadus ei tähenda “beebimüüki”, vaid vabatahtlikku kokkulepet, mille eesmärk on anda võimalus vanemaks saada neil, kellel see muidu pole võimalik. Kui arutelu algab hirmutamise ja siltidega, mitte sisuga, siis ei kaitsta sellega kedagi.

On ausalt öeldes piinlik kuulata, kui EKRE “alfad” räägivad asendusemadusest nagu see oleks inimkaubandus. Selline sildistamine ei ole argument, see on loosung. Kui nimetada altruistliku asendusemadust inimkaubanduseks, siis masturbeerimine on massimõrv – see on absurd. Edumeelses ja tulevikku vaatavas riigis ei keelata inimestel lapsi saada lihtsalt sellepärast, et nende olukord ei mahu traditsioonilisse raamistikku. Uudsed probleemid vajavad uudseid lahendusi, on aeg ajaga kaasa liikuda, mitte elada kinni tagurlikus minevikus.

Tasustamata asendusemadus peab olema seaduslik – see ei ole perepoliitika, see on vabadus. Iga inimene on oma keha peremees. Sama põhimõte kehtib nii abordi kui ka abieluvõrdsuse puhul. Teiste täiskasvanud inimeste eraelu ja kehaline autonoomia ei peaks kedagi nii palju häirima, et selle nimel piirata nende õigust perele

Eestis on asendusemadus täielikult keelatud. Seda keeldu põhjendatakse enamasti lapse huvide ja ärakasutamise vältimisega. Laste kaitset ei taga mitte kuidagi täielik keeld. Oleme näinud ajaloos, kuidas asjade keelustamine ei toimi ning loob vaid võimaluse alternatiivsele lahendustele – must turg ja välismaale suunatud “lahendusreisid”. Rangelt reguleeritud, tasustamata asendusemadus võiks neid väärtusi kaitsta tõhusamalt kui keeld.

Sageli tuuakse absoluutse keelu õigustuseks välja ka lapse inimväärikus ja õigus teada oma päritolu. Siin on aga oluline teha selge eristus. Probleem ei seisne asendusemaduses kui praktikas, vaid olukorras, kus lapsel puudub tegelik ja tõhus võimalus oma päritolu kohta teavet saada. Kui see oleks nii suur faktor, siis lapsendamine oleks ammu juba mängust väljas.

Igaljuhul vajab see teema nüansirohket käsitlust, mitte lihtsustatud „kas poolt või vastu“ lähenemist. Küsimus ei ole selles, kas lubada piiramatu tasustatud surrogaatluse praktika, vaid selles, kas ja kuidas oleks võimalik kujundada mudel, mis välistab müümise ja kuritarvitamise, kuid ei eita inimestele võimalust perekonnaelule olukorras, kus muud lahendused puuduvad. 

Tasustamata asendusemadus on vajalik, sest paljudel inimestel ei ole lihtsalt füüsiliselt võimalik ise last kanda. Viljatus, hüsterektoomia, kahjustunud suguelundid või terviseprobleemid, mis muudavad raseduse ohtlikuks. Need ei ole ideoloogilised valikud, vaid osade inimeste igapäevane reaalsus. Asendusemadus annab võimaluse nii viljatutele paaridele, üksikisikutele kui ka LGBT kogukonnale saada laps, keda nad armastavad ning saavad sünnist saati kasvatada. 

Riikides, kus altruistlik asendusemadus on lubatud, on tavapäraselt keelatud kommertslik vahendamine ja reklaamimine ning rasedust kandev naine ei saa lapse kandmise eest tasu. See ei ole turupõhine teenus, vaid rangelt piiritletud ja kontrollitav kokkulepe, kus praktikas eeldatakse sageli ka lähedast seost tulevaste lapsevanematega (tuttav või perering). Selline mudel toetub tugevale õiguslikule raamistikule: informeeritud nõusolek, kohustuslik nõustamine, riskide läbipaistev selgitamine ning asendusema õigus igal etapil oma otsust muuta.

See on kokkulepe, mis välistab lapse ja rasedust kandva isiku kaubastamise ning vähendab majandusliku sunni riski. Oluline osa sellest regulatsioonist on avaliku otsingu ja vahendamise keeld. Lapse kandja peaks olema tuntud tulevatse lapsevanemate poolt. See vähendab võimusuhte tekkimist, piirab varjatud müüki ning hoiab ära olukorra, kus rasedust kandev isik muutub anonüümseks ja vahetatavaks ressursiks. 

Küsimus ei ole seega selles, kas asendusemadus on „hea“ või „halb“, vaid selles, kas riik suudab kujundada regulatsiooni, mis on kooskõlas põhiõiguste ja õigusriigi põhimõtetega. Absoluutne keeld on lihtne lahendus, kuid mitte õiglane ega tõhus. Keerulised küsimused vajavad keerukamaid vastuseid. Asendusemaduse puhul tähendab see mitte hirmu põhist tõrjumist, vaid vastutustundlikku ja läbimõeldud regulatsiooni.

Bianca Elizabeth Kruup, Aliise Litvinov