Gümnaasiumikohtade «puudumise» arutelu on peetud Tartus juba mitmeid aastaid, eriti aktiivseks muutus teema aga möödunud aasta kohalikel valimistel. Tõsiasi on aga see, et räägitud puuduvate kohtade asemel on hoopis õppekohti üle ning kohati tundub, et püütakse teadlikult poliitilise kempluse huvist lähtuvalt rääkida moonutatud tõde, kirjutab reforminoorte juhatuse liige Mikk Artur Mikfelt.

Selle aasta kevadel algab taas katsete, eksamite ja sisseastumisvestluste maraton Tartu gümnaasiumi- ja kutseõppekohtadele. Huvi Tartusse õppima tulla on arusaadavalt suur – oleme teadupärast hariduse- ja kultuuripealinn Eestis.

Möödunud aasta kohalike valimiste üks põhilisemaid teemasid Tartus oli gümnaasiumikohtade kättesaadavus ja väide, et ligi 300 õpilasele on õppekoht lausa puudu. Tegelikkuses oli aga õppeaasta keskel 15 gümnaasiumi õppekohta täitmata ning järgmiseks õppeaastaks luuakse veel ka näiteks Tartu Jaan Poska Gümnaasiumis täiendavaid õppekohti.

Tartu linn tagab ja planeerib igal aastal koostöös koolidega oma linnas põhikooli lõpetanud õpilastele gümnaasiumis või kutseõppeasutuses õppekoha, mistõttu jutt sellest, kuidas on 150, 200 või 300 kohta puudu eksitav ja vale. Kõigile Tartus põhikooli lõpetanud õpilastele on linn loonud võimaluse edasiõppimiseks.

Probleemi tegelik juur algab aga sellest, kui võtame arvesse ka neid, kes tulevad meie gümnaasiumidesse või kutseõppeasutustesse õppima väljastpoolt Tartut. Siin kerkib esile kaks olulist probleemi – üks praktiline ja teine eetiline.

Tartu on ja peaks ka tulevikus kindlasti olema hariduse süda, kuhu tulevad kokku väga erineva taustaga inimesed nii Tartust endast kui ka kaugemalt. Mitmekesisus ning erinevatest valdadest, maapiirkondadest või linnadest pärit inimesed on rikkus, mis loob aluse heade mõtete tekkele, nagu ütleb ka Tartu hüüdlause. Samas on raske ette kujutada, kuidas peaks Tartu linn suutma üksi ära korraldada kogu Lõuna-Eesti keskhariduse või prognoosima täpselt ette, kui palju inimesi tahab ühel või teisel aastal Tartusse õppima tulla. Piiratud ressursid – nii hoonete, õpetajate ja rahastuse kui ka veelgi olulisemalt korraldamise aja kontekstis – on murekoht, mida ei peaks lihtsalt veeretama Tartu linnale, eriti õpetajatele ja koolijuhtidele, lahendamiseks. See on siis praktiline probleem.

Enne eetilise probleemini jõudmist tuleb esmalt märgata ka nn elevanti ruumis, kellest me tihti ei räägi või pigem rääkida ei taha. Gümnaasiumis õppimine eeldab häid teadmisi ja õpilase konkurentsivõimelisust – esmalt katsete edukal sooritamisel ning seejärel eduka õppimise kaudu sissesaadud koolis. Kõik õpilased paraku ei suuda ega peagi suutma sooritada katseid nii edukalt, et saada koht Tartu gümnaasiumis. Need nõuded on kõrged ja konkurents igal aastal väga tihe. See konkurents loob aga aluse kvaliteedile, edasipüüdlikkusele ja võimalikult motiveeritud õpikeskkonnale. Kurb tõsiasi on see, et mõni Tartu noor jääb konkurentsis mõne muu valla noorega alla ning siis tõepoolest ei ole sellel tartlasel õppimiseks kohta Tartu gümnaasiumis. See koht oli talle aga olemas, mitte puudu, kuid konkurentsist tingituna ei saanud ta seda kätte. Tuleb teha valik: kas proovida mõnda teist gümnaasiumi linnast väljas või kandideerida näiteks Tartu Rakenduslikku Kolledžisse, kus omandada nii kesk- kui ka kutseharidus korraga.

Võimaliku lahendusena on räägitud sellest, et Tartu koolid võiksid sisseastumisi korraldades eelistada esmajärjekorras oma linna õpilasi. Mis signaali see aga noorele õpilasele annaks? Konkurents, pingutamine ja ka vahel tõdemine, et ei läinud piisavalt hästi, on elu olulised osad, mida ei tohiks noorelt ära võtta. Tuleb lasta mõista ja õppida sellest, et tulevikus paremini hakkama saada. Hariduses peaksid olema kõik võrdsete võimalustega, kuid mitte tingimata igat moodi võrdsed – see pole pealekauba lõpuni kunagi võimalik.

Olles rääkinud sellest elevandist ruumis, jõuame eetilise probleemini, mis algab esmalt sellest, et millegipärast arvatakse, et kool väljaspool Tartut kusagil maapiirkonnas annab kehvemat haridust kui linnakool. Ma ei ole sellega kategooriliselt nõus. Eesti on haridususku ja haritud rahvaga maa ning head haridust saab sõltumata geograafilisest asukohast. See on lõppude lõpuks ka kõige olulisem.

Eetilise probleemi tuumani jõuame aga sealt edasi regionaalsele mõõtmele mõeldes. Kas Tartu peaks olema tõmbekeskus, mis meelitab noori Tartusse õppima tulema ja seeläbi nii-öelda tõmbab maapiirkonnad noortest inimestest tühjaks, või peaksime toetama ja julgustama inimesi kaaluma jääma ka oma kodukoha väärikasse gümnaasiumi, kus saab samuti head haridust? Õpivalikuid tehes kiputakse sageli paraku pelgama oma kodukoha gümnaasiumit, mis ei ole ehk nii tuntud kui Hugo Treffneri Gümnaasium või Tartu Jaan Poska Gümnaasium, kuid mis annab siiski head haridust ega peaks olema valikuvõimalusi kaaludes kuidagi kehvema staatusega nii läbi meie enda suhtumise Tartus kui ka nende kohalike endi. Maapiirkondades on ka tulevikus vaja haritud noori inimesi, kes hoiaksid oma kodukanti elujõulisena.

Tartu hariduselu on ja loodetavasti jääb ka edaspidi põhinema ausal konkurentsil, mitmekesisusel ja praktilistel kaalutlustel. Tartus saab head haridust, kuid seda mitte ennekõike asukoha enda, vaid heade õpetajate pärast. Õpetajate, keda on suurepärasel tasemel olemas ka paljudes teistes Eesti paikades. Põhikooli järgselt edasiõppimiseks valikuid tehes võiksime julgustada noort rohkem mõtlema, kas ka tema enda kohalik gümnaasium pakub samaväärset ja huvipakkuvat haridusteed – või mitte. Sellisel juhul on alati võimalus kandideerida Tartusse, Tallinna jne. On keeruline ette kujutada, et Tartu suudaks üksi ära korraldada kogu Lõuna-Eesti keskhariduse – see pole realistlik ja ma ei usu ka, et mõistlik. Kuigi möödunud valimistel räägiti 300 puuduolevast kohast, tundub, et tegu oli pigem valijate üleskütmisega, et saada rohkem toetust ja sellest on inimlikult väga kahju. Igale Tartu põhikooli lõpetajale on olemas õppekoht gümnaasiumis või kutseõppeasutuses – tuleb vaid võrdses konkurentsis see välja teenida, nii nagu ülikooli või tööle kandideerides.

Mikk Artur Mikfelt