Eesti 200 tulekuga tekkis tunne, et tegu on uue ja värske jõuga Eesti kohati paigalsammuval poliitmaastikul. Esmaspäevaste plakatite ilmumisel näitas Eesti 200 oma tõelist palet – mitte midagi uut selle maamuna peal. On kurb näha, et ainsaks viisiks, kuidas ühiskondlikele teemadele tähelepanu soovitakse pöörata on vastandamine. Sotsiaalmeedia kihab vene emakeelega inimestest, keda antud reklaamid hingepõhjani solvasid. Kuidas saab Kristina Kallas peale sellist fopaad veel oma käitumist õigustada? Kui Eestis elavate rahvuste vahelist läbisaamist tahetakse sellise vastandamisega lahendada, siis on see suur tagasiminek nii arvamuskultuuris kui ka poliitiliselt. Eriti arvestades olukorda, kus antud probleem enam ei põlenud. Eesti 200 loosung “Pikk plaan” viitab selgelt pikalt probleemiga tegelemisele, aga mitte probleemi kaotamisele. Analoogina: Kas teie olete kunagi näinud arsti, kelle juurde tuleb patsient haavaga ning esimese asjana võtab arst suure pussnoa ning lõikab haava suuremaks ning sügavamaks, seejärel jätab patsiendi ööseks lauale lebama ning hommikul tuleb plaastritega patsienti „ravima“?
Mina ei ole aga täpselt nii käitus Eesti200 ühiskonna haava ravimisel.

Venelase ja vaenlase vahel ei ole võrdusmärki ning integratsioon on paranemas, järgmine samm oleks olnud ühtsele eestikeelsele haridusele üleminek, mitte ebaeetiline PR kampaania. Odava populaarsuse otsingul suudeti välja vihastada ja solvata eestis elavaid venelasi ning kõiki eestlasi, kellel tutvusringkonnas venelasi ja süda õiges kohas. Tagasi vaadates oli 4.detsember Eesti 200-l märgiliselt tähtis päev, kui Riigikogus jäi ainult üks hääl puudu otsusest, mis oleks andnud voli Eesti vabariigi valitsusele muuta üldharidus eestikeelseks. Eesti 200 ainuisikuline esindaja, Margus Tsahkna, sellel hääletusel ei osalenud. Siin võib selgelt öelda, et Eesti 200 ei tahtnudki probleemi lahendada, sest siis oleksid nad oma poliitilise programmi peamisest fookusest ilma jäänud. Selgelt võitis poliittehnoloogia üle Eesti rahva heaolu ja seda kõike selgelt Tsahkna vedamisel.

Meie kultuurilise lõhega seonduvate probleemide lahendamisel on ainus viis kaasata teiste kultuuriliste päritoludega inimesi. Selle kampaania puhul tundub, et Eesti 200 kaasas mõttetööl ainult erakonna ladvikut. Selle tulemusena, tingituna läbimõtlematusest, sündisid plakatid, mis rikkusid ka reklaamiseadust. Kui Kristina Kallas muretseb, et tema nimetatud nö segregatsiooniprobleemist ei lasta rääkida, siis selle fopaa tagajärjel lükkub “Ühtse Eesti” kooli loomine veelgi edasi. Aitäh teile, Eesti 200, et suutsite eestlased vihaseks ajada, venelased vihaseks ajada ja Eesti riigi mainet ulatuslikult kahjustada. Aitäh mitte millegi eest.

Kristo Enn Vaga