Andmete põhjal saab väita, et Eesti haridussüsteeme on üks kiiduväärsemaid maailmas. Nii oleme ka ise koolipingis istudes seda kogenud. Küll aga oleme jõudmas punkti, kus mõistame, et süsteem vajab muutuseid ja kohanemist praeguse eluoluga. Nii on andnud ka riik, olles kodanike teenistuses, koolidele ja nende juhtidele võimaluse kindla raamistiku sees ise toimetada õppeprogrammiga – otsustada eesmärkide ja keskpunktide üle. Millisel kohal on aga keskkonnaharidus selles raamistikus?

Puudulik haridus väljendub tegudes

Keskkonnaharidusega tegelevad Eestis mitmed (loodus)hariduskeskused, kuid formaalhariduses jääb sellest puudu. Keskkonnateadlikkus ei saa olla lähtuv pelgalt looduskaitsest, vaid peab ulatuma kaugemale ja olema üheselt kõikides valdkondades.

Keskkonnateadlikkuse ja -hariduse tegevuskava aastateks 2019-2022 leiab, et riiklikud õppekavad on säästvat arengut toetava hariduse õppekavad. Kuidas on need õppekavad kasvatanud meist inimesed, kes omavad 1000 elaniku kohta autosid vähem vaid neljast Euroopa riigist? Või pannud meid siiani toetuma põlevkivile, mis keskkonnale pai ei tee? Kui teebki, siis silmakirjalikult. Kultuuriministeeriumi liikumiseuuring tõi välja, et kooli kehaline kasvatus pole andnud tuge elukestvaks liikumiseks. See näitab ka meie harjumusi liikluskultuuris, mille kõige kergem vabandus on Eesti ilmaolud.

Kuidas kasvatada keskkonnateadlikkust ja -vastutust neis, kes koolis ei süvene sõnadesse nagu elurikkus, süsinikuring või sümbioos? Keskkonnainvesteeringute keskuse poolt rahastatud õppeprojektid kindlasti aitavad väärtustada keskkonnahoidlikku eluviisi, kuid tõsiasi on see, et nendes programmides ei osale kõik koolid.Lisaks on kvaliteet ebaühtlane, sest puuduvad kindlad eeldused läbiviija kompetentsuses. Olen veendunud, et me ei saa piirduda vaid huviharidusega, vaid see peab olema kõikide õppeainete normaalne osa. Muutuma peab üldine süsteem, mille tulemusena kujuneksid teadmistest ka väärtushinnangud.

Väärtused, mis vaatavad tulevikku

Õpilane on üks targemaid inimesi, sest ta aju on võimekas omandama sunniviisiliselt kõikidest valdkondadest teadmisi. Läbivalt on kõlanud arvamus, et mõned õppeained on eluvõõrad ja pole seotud eluga. Viimane aeg on kõik teadmised siduda päris olukordadega selles keskkonnas, kus me elame.

Õpilasfirmad võiksid olla kliimasõbraliku majandusmudeliga ja lähtuda ringmajandusest. Kas noor teab, kuidas tema jäätmeid käideldakse? Kas ta teab, et e-sigaretid on elektroonikajäätmed? Mis saab edasi šokolaadibatooni paberist või mis hinnaga see on üldse toodetud? Kas ta teab, miks on Ida-Virumaal asuvad tuulikud nii olulised? Kas ta teab, kust tulevad tema riided ja miks need toodetakse idamaades? Need kõik ja veel mitmed on olulised küsimused ja mu süda rõõmustab, kui keegi saab nendele vastata jaatavalt.

Vintis kliima

Exeteri Ülikooli teadlane David Armstrong Mckay koos kaasautoritega on välja tulnud uurimusega, kust võib järeldada, et kliima on varsti justkui vintis, kus iga järgmine samm on ootamatu ja kontrolli alt väljas. Nende hinnangul Pariisi kliimakokkulepe eesmärk piirata ülemaailmse keskmise temperatuuri tõusu alla 2 °C ei pruugi ära hoida kliima murdepunktide ületamist. Ühiskonnas aina suurenev polariseerumine, mille üks osa on ka rohepöörde vastasus, teeb murelikuks. Samuti ei usuta rahvasaadikute seas kliimamuutuste tõsidusse. Panustame noorte teadmistesse, et tulevased rahvasaadikud oleksid targemad.

Küll aga väidan julgelt, et juba on meie noored keskkonnaprobleemidest teadlikumad või väärtustavad nende olulisust rohkem kui eelnevad põlvkonnad. Lõpetuseks tahan öelda, et ma ei kaota lootust. Eestis on hästi. Alati saab paremini. Rajame oma elu loodusele, mille osa me oleme, sest Lõuna-Euroopas juba seistakse silmitsi kliimaprobleemidega, mis meieni pole jõudnud.

Betty Abel