Eesti energeetika vajab varianti, mille koormus keskkonnale ei käiks üle jõu. Just tuumaenergeetika koos päikese ja tuulega võivad vastata sellele ootusele, kirjutab Betty Abel.

Sel sügisel on palju kõlapinda saanud kaks uudist: rahvusvahelise aatomienergia agentuuri (IAEA) töörühma analüüs ja riigikohtu otsus Auvere õlitehase ehitusloa kohta.

IAEA osakonna operatiivjuht Eric Mather on veendunud, et Eestis mõeldakse põhjalikult läbi kõik tahud tuumaenergeetika arendamisel. Auvere õlitehase rajamisel aga ei oodatud ära lõplikku keskkonnamõju hindamist. Kuidas garanteerida, et tuumaenergeetika arendamisel sama viga ei tehta?

Kasvav energiavajadus

Me kõik soovime tarbida neid hüvesid, mida oleme suutnud väikeses Eestis kiiresti üles ehitada. Kindel on see, et isegi kui pingutame, siis elektritarbimine aastate vältel ikkagi suureneb. Seda vajab enim meie tööstuse ja uute tehnoloogiate areng, mis nõuab energiaturult stabiilsust. Ainult nii tulevad meile investeeringud, mis majandust elavdavad.

Balticconnectoriga juhtunu on ilmekas näide, et peame kiiremini võtma vastu otsused, mis tooksid Eestile varustuskindluse. Venemaa tekitatud hübriidsõjas säilib alati oht, et meie ühendused teistega on löögi all.

Saastav põlevkivi ei ole ega saa olema varustuskindluse tagaja. Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valitsuse otsus eraldada 125 miljonit eurot maksumaksja raha Auvere õlitehase rahastamiseks oli äärmiselt vastutustundetu. Juba toona võis näha, et selle tehase rajamine läheb meie kliimaeesmärkidega vastuollu.

Eesti energiaportfelli tulevik

Võiks ju loota, et ehk aitab põlevkivist ja liigume otsustavamalt kliimasõbraliku varustuskindluse poole. Eesti energeetika vajab varianti, mille koormus keskkonnale ei käiks üle jõu. Just tuumaenergeetika koos päikese ja tuulega võivad vastata sellele ootusele. Mainimata ei saa jätta salvestustehnoloogiat, millel peab tulevikus oma kindel osa olema.

Tuumaenergeetika arendamine peab olema õiglane inimeste ja keskkonna suhtes. Nii hoiame ära ennatlikud ja ümberlükatavad otsused, mis maksumaksja rahakotti mõtlematult tühjendavad, nagu juhtus õlitehasega. Määravaks on just õigusraamistik, kus võime vajada kliimaseaduse kõrvale ka tuumaseadust.

Loodetavasti alustatakse õigusloomega kohe, kui kliimaministeeriumis tegutsev töörühm oma lõplikus aruandes selleks rohelise tule annab. Arvestades tuumaenergeetika programmi eluiga, peame sellisel juhul olema kiired, kuid ka hoolsad. Eric Matheri kommentaar töörühma põhjalikkuse kohta loob vaid kindlustunde, kuid optimismi ei tasu uppuda.

Betty Abel