Kohtumistel noortevaldkonna inimestega langeb Tartule selline kiituselaviin, et nii võib veel uhkeks minna! Teised omavalitsused käivad meie sotsiaalvaldkonna teenuste taseme ja hulga pealt snitti võtmas. Meie koolivõrk on raske reformi järel parem kui eales varem. Liigume julgelt kliimaneutraalsuse poole. Oleme võtnud sihiks saada põhjamaade parima elukeskkonnaga linnaks. Meil läheb väga hästi, aga ikka on inimesi, kes tahavad Tartule halba. Ma ei mõista seda, miks osa poliitikuid Tartut vihkab.

Kui millestki väga hoolid ja kalliks pead, siis on loomulik, et reageerid jõuliselt põhjendamatutele rünnakutele. Seetõttu ei saa ma lihtsalt vaikides kõrvalt vaadata, kuidas valimiste lähenedes poliitikud avalikult ja järjest julgemalt esinevad Tartule kahjulike avaldustega, töötavad teadlikult Tartu edu vastu ning on ise selle kõige juures veel uhked. Mõistetav, et kui eelmistel aastatel ei ole mitte midagi tehtud, tulebki nüüd kiiresti endale kuvand luua. Kuid kas tõesti selliste vahenditega? Seni meil Tartus nii kombeks ei olnud.

Kui ma tahaksin Tartule halba, siis ma annaksin – just nii nagu mitmed kohalikud poliitikud – igast torust ja olenemata teemast või sündmusest kriitikat kõigile, kes midagigi hingestatult Tartu ja tartlaste heaks teevad.

Ei pakuks ainult valimisedu teeniva terava kriitika kõrvale ühtegi reaalset lahendust. Ilmselt seetõttu, et emba-kumba, kas probleemi või lahendust, ei olegi. Ei olda ise võimul ja seetõttu ei ole vastutustunnet.

Nagu esimest korda kohalikele valimistele vastu mineva Eesti 200 juht lehes kuulutas, et nende suurim eesmärk, kuigi Tartus on kõik hästi, on võimuvahetus. Kandev mõte on ehitada konflikti, et selle tulem häältena välja võtta. Mitte ühtegi edasiviivat ideed, null väärtust. Ainult poliitmäng.

Kui Tartu peaks ilma jääma veerandi aastaeelarve suurusest investeeringust, mis annab linnasüdamele uue hingamise ja loob kesklinna uue mõnusa rohelise avaliku ruumi, siis on tartlastele teada, kes selles süüdi on. Tartule on ajalooliselt kohane olla eestvedaja, nüüd on mõned tartlased valinud tee avalikust eksitada ja linna arengul ees seista.

Tartus pole haruldane olukord, kus ka volikogu opositsioon tunnustab linnavõimu. Sest linna pole juhtinud üks erakond, vaid võimalikult suurt osa linlastest haaravad koalitsioonivalitsused, kus otsuseid langetatakse teadmispõhiselt ja kaasavalt. Tegelikult enamikus küsimustes ei joonistu volikogus isegi koalitsioon ja opositsioon välja, sest valitseb konsensuspoliitika, kus enne on olulistes küsimustes saavutatud kokkulepe.

Kuid tõsi on see, et linna arengu mootor on olnud Reformierakonna pakutav stabiilsus ja strateegiline juhtimine, mistõttu on linnajuhtimise vaade pikem kui vaid kahe valimise vaheline aeg. Seda arengu vundamenti ei tasu lõhkuda.

Andrus Punt