1996. aasta kohalike omavalitsuste valimistega tuli erakonda praktikandiks Tallinna Ülikooli haldusjuhtimise üliõpilasi – Keit Pentus, Kristen Michal ja Kristi Klaasmägi. Kui valimised olid läbi, jäid nad ikka erakonnaga seotuks. Kristen töötas Tallinna linnavolikogu fraktsiooni nõunikuna, Keit Tallinna piirkondliku organisatsiooni managerina ja Kristi erakonna kontoris. 1997. aasta sügisest hakkasid toimuma Tallinnas esimesed kooskäimised, kus seltskond muudkui kasvas ning tekkis kindel plaan oma klubi luua.

Sama oli toimunud ka Tartus, kus endise Liberaaldemokraatliku Partei liikme Pärtel Piirimäe ja piirkonna manageri Merje Susi eestvõttel kujunes aktiivsete noorte meeskond. Nad asutasid Tartu raekojas 1997. aasta 13. novembril Tartu Noorte Reformiklubi ja esimeheks valiti Pärtel Piirimäe, seda peetakse ühtlasi Reforminoorte sünniks.

11. oktoobril 1998. aastal Tallinnas asutati Tallinna Noorte Reformiklubi, esimeseks esimeheks sai Kristen Michal. Samaaegselt tegutses noorteühendus Res Publica, mis oli sisuliselt parempoolsete erakondade noorte ühine organisatsioon, mida juhtis vahepeal ka Reformierakonna liige Maret Maripuu, mistõttu leidus ka neid reformierakondlasi, kes laitsid Tallinna klubi loomist. Kuivõrd Res Publica kasvas omaette erakonnaks, oli Reformierakonna noorte koondumine oma noorteorganisatsiooni tagantjärele vaadates väga õige valik.

1999. aastal toetas noortekogu Urmas Paeti saamist Nõmme linnaosa vanemaks, kuid ta ei jäänud sugugi viimaseks inimeseks, kes noortekogu toel on suurde poliitikasse sisenenud.

2000. aasta veebruaris asutati Tartus „Pläsku” 13. korrusel Tartu, Tallinna ja Viljandi klubi osavõtul Eesti Reformierakonna Noortekogu, millel oli oma töökord, eestseisus ja spiiker, kes vahetus iga 6 kuu järel alustades vanimast klubist noorema poole. Esimene spiiker oli Erik Pallase, Tartu klubi esimees. Noortekogu spiikrile olid abiks ka välissekretär ja sisesekretär. Esimeseks välissekretäriks valiti Kalev Kallemets ja esimeseks sisesekretäriks valiti Taavi Rõivas.

Samal aastal sai noortekogu Euroopa Noorte Liberaalide ehk LYMECi vaatlejaliikmeks ja Läänemere Noorte Liberaalide liikmeks. Võeti seisukohti nii maksude langetamise kui ka professionaalse kaitseväe osas.

2002. aastal valisid Reforminoored oma esimese juhatuse, mis on üheksaliikmeline, nagu ka tänapäeval. Seda juhtis Taavi Rõivas, senine eestseisuse spiiker. Sisesekretäri positsioon likvideeriti.

2003. aasta märtsis sai Rain Rosimannus Riigikogu liikmeks, mis tegi temast esimese, kuid sugugi mitte viimase Reforminoorte taustaga Riigikogu liikme.

2003. aasta oktoobris tegi Reforminoorte eestseisus poliitilise avalduse, kus nenditi e-valimiste tulekut äärmiselt vajalikuks. Kaks aastat hiljem said eestlased kohalikel valimistel esmakordselt e-hääletada.

2006. aastal tegi Reforminoorte eestseisus avalduse, milles kutsuti üles Eestis võimaldama kooselude registreerimist

2007. aasta valimiste tagajärjel sai Riigikokku 6 noortekogu liiget ja Reforminoorte vilistlane Rain Rosimannus.

Pronksiöö ajal kaitsesid Reforminoored eesotsas Arto Aasa ja Taavi Rõivasega erakonna kontorit võimaliku sissetungi eest.

2009. aastal oli Reformierakonna Tallinna linnapea kandidaadiks reforminoor Keit Pentus-Rosimannus, kes oli sel ajal Riigikogu I aseesimees.

2011. aastal said Andrus Ansipi teises valitsuses ministriteks esmakordselt ka reforminoored, justiitsministriks sai Kristen Michal ja Keit Pentus-Rosimannus sai keskkonnaministriks.

2014. aastal sai Eesti peaministriks noortekogu endine esimees Taavi Rõivas. Rõivase valitsustes osales kokku 3 reforminoort.

Alates 2015. aastast langes tulumaksumäär Eestis 20 protsendini, mille eest Reforminoored on seisnud organisatsiooni algusaegadest peale.

2016. aastal sai noortekogu uue põhimääruse. Selle kohaselt tekkis noortekogu juhatuse kõrvale büroo, mida juhib noortekogu peasekretär, kuivõrd juhatusele oli kogunenud palju erinevaid kohustusi.

2020. aastal võtsid Reforminoored abieluvõrdsust pooldava seisukoha.

2021. aastal sai Riigikogu liikmeks endine Tallinna klubijuht Õnne Pillak, mis tõstis endiste ja praeguste Reforminoorte taustaga Riigikogu liikmete arvu 15-ni.