Eesti on tuntud oma kõrgete PISA testi tulemuste poolest, olles Euroopas esimesel ja maailmas kolmandal kohal. Kui aga vaadata selle aasta põhikooli matemaatika lõpueksami tulemusi, jääb mulje, et oleme matemaatikas hoopiski viimaste seas.

Sellel aastal kukkus ligikaudu 25 protsenti õpilastest põhikooli eksami läbi, nii mõneski koolis küündis põrumiste osakaal viiekümnele protsendile. Sarnane olukord on keskhariduses, kus laia matemaatika tegijate keskmine tulemus on 55,5 punkti sajast ning kitsa matemaatika sooritajatel 32,2 punkti.

Kui need punktid üle kanda kooli hindamissüsteemi, kukuks keskmine kitsa matemaatika tegija koheselt läbi ning laia matemaatikat sooritanud õpilane venitaks hädavaevu kolm välja. Niivõrd kehvadel tulemustel on mitmeid põhjuseid: õpetajate puudus, madal õpilaste motivatsioon ja võimekus.

Kuna ebaõnnestumiste ja madalate punktide osakaal on nii suur, oleks naiivne öelda, et kesistes tulemustes on süüdi ainuüksi õpilased või õpetajate puudus. Murekoht, millele palju tähelepanu ei pöörata, on aegunud ja ebapraktiline õpetamise- ning hindamissüsteem.

Mõnedes ainetes on tuupimine vajalik

Haridussüsteem ei ole peale tööstusrevolutsiooni suurel määral muutunud. Endiselt nõutakse, et õpilane teatud faktid pähe õpib, mida õpetaja seejärel hindelise tööga kontrollib. Osades õppeainetes, nagu ühiskonnaõpetus, on see hädavajalik. See on elementaarne, et inimene teaks, kes on Eesti president ja millega tegeleb riigikogu. Kuid on õppeaineid, kus selline õppimine on aegunud ja ebaefektiivne.

Suurbritannias võib õpilane kasutada matemaatika ülesandeid lahendades valemeid ning selle tulemusel on ka nende eksamitulemused paremad, põrumise osakaal on ligikaudu 10 protsenti.

Mõtleme korra sellele, miks lapsed koolis matemaatikat õpivad ja mis on selle õppekava eesmärk. Matemaatikat õpetatakse sellepärast, et arendada loogilist mõtlemist ja probleemide lahendamise oskust. Eesmärk ei ole, et õpilane teaks Eukleidese teoreemi, vaid et ta oskaks seda rakendada, sest päriselus puudub teoreemidele praktiline väljund. See-eest loogiline mõtlemine ja oskus probleeme lahendada tuleb kasuks iga päev.

Kahjuks kulub õpilastel rohkem ressurssi valemite pähe tuupimisele kui nende rakendamisele ning seda peegeldavad ka lõpueksamite tulemused. Suurbritannias võib õpilane kasutada matemaatika ülesandeid lahendades valemeid. Selle tulemusel on ka nende eksamitulemused paremad, põrumise osakaal on ligikaudu 10 protsenti.

Teoreemide etteandmine ei tee lapsi rumalamaks

Säärane praktika ei ole midagi uut, näiteks on Tartu Ülikooli arstiteaduskonna sisseastumiskatsetel etteantud valemid, mida võib ülesandeid lahendades kasutada. Emakeele lõpueksamil kasutavad õpilased ÕS-i, et kontrollida oma õigekirja, tänu millele saab õpilane keskenduda võimalikult kvaliteetese teose kirjutamisele, mitte sellele, kas sõna materjali kirjutatakse i või j-ga.

Kui abimaterjalide kasutamine oleks normaalne, näeksid õpilased matemaatikat ainena, kus saab rakendada oma loogilist mõtlemist.

Abimaterjalide kasutamine ei ole midagi revolutsioonilist, vaid laialt levinud praktika, mida peab liitma haridus- ja hindamissüsteemi. Nii on hindamissüsteem ausam õpilase suhtes, sest see eemaldab üleliigse tühja töö, ehk teoreemide õppimise, ja keskendub sellele, kas õppur on piisavalt nutikas, et materjali järgi tegutseda.

Selline muudatus haridussüsteemis tekitaks õpilastele suurema huvi ja motivatsiooni matemaatika ning selle õppimise vastu. Näiteks TalTech on andnud välja pea 90-leheküljelise valemite ja teoreemide õpiku, mille eesmärk on ette valmistada abituriente matemaatika lõpueksamiks. Säärane maht tekitab õppuris juba eos kõhedust ning kujundab matemaatikast raske kuvandi ning negatiivsed emotsioonid. Väga raske on leida motivatsiooni õppida midagi, mis juba enne õppimist tundub raske.

Kui aga abimaterjalide kasutamine oleks normaalne, ei tekiks sellist probleemi, vaid õpilased näeksid matemaatikat ainena, kus saab rakendada oma loogilist mõtlemist, mitte 90 lehekülje jagu valemeid, mida peab meelde jätma. Teoreemide etteandmine ei tee meie lapsi kuidagi rumalamaks, sest tarkus ei tule valemist, vaid selle rakendamisest.