25. novembril toimunud Venemaa järjekordne rünnak Ukraina suveräänsuse pihta Aasovi merel on signaaliks kogu Euroopale, eelkõige Eestile. Ukrainas on praeguseks välja kuulutatud 30- päevane sõjaseisukord ning president Petro Porošenko on pöördunud nii ÜRO, Euroopa Parlamendi, mitmete rahvusvaheliste organisatsioonide kui ka välisriikide parlamentide poole. Peame mõtlema selle peale, kuidas suurendada enda kaitsevõimekust, et olla valmis sellisteks agressioonideks meie riigi territooriumil.

Antud olukord tuletab meile meelde kui oluline on liitlaste olemasolu. Me peame ise andma maksimaalse panuse, et tagada Eesti julgeolek, samas mõeldes realistlikult, teame, et üksinda me Venemaa-suuruse riigi vastu ei saa. Seega peame suurendama NATO liitlasvägede juuresolekut. Kui hetkel on Eestis umbes 1200 sõdurit, siis tulevikus peaks neid olema 2000-3000.Samas suunas liiguvad hetkel ka Läti ja Leedu, kes on samuti mõistnud, et ainuüksi individuaalse kaitsevõimekusega piisavat julgeolekut tagada ei ole võimalik. Eesti idapiir on ka NATO idapiir. See tähendab, et liitlaste kohalolek peab jätkuma ning suurenema.  Järgmise aasta kaitse-eelarve maht võiks olla vähemalt 2,3% SKT-st.

Kuigi NATO peasekretär Jens Stoltenberg on kutsunud Venemaad üles vabastama Ukraina sõdureid ja laevu, ei ole ka need ponnistused kuhugi viinud. Euroopa Liit peab Venemaa suhtes kehtivaid piiranguid tugevdama ning rakendama uusi sanktsioone. Venemaa Föderatsiooni agressiivne poliitika ning tegevuse karistamatus võib viia väga tõsiste tagajärgedeni, tuues näiteks Ukraina territooriumi täieliku okupatsiooni või kallaletungi mõnele Balti riigile. Deklaratiivsed avaldused küll näitavad erinevate riikide suhtumist Venemaa jõulisse käitumisse, kuid Putini poliitikat need siiski ei mõjuta. Antud olukorras saame tegelikult loota ainult USA toetusele, kelle abiga on võimalik anda Ukrainale otsest sõjalist tuge.

Venemaale on mõningatel juhtudel antud hea võimalus Euroopa Liidu poliitikasse sekkuda. Näiteks on riik salakavalalt enda huvides kasutanud Nord Stream 2. Kuigi paljud riigid, eesotsas USA, Balti riikide ja Poolaga on avaldanud vastuseisu, on siiski oluliste EL-i riikide,näiteks Saksamaa ja Prantsusmaa puhul antud sellele projektile roheline tuli. Selge on see, et Venemaa kasutab gaasijuhet enda geopoliitilise relvana ning selle abil suurendab ta veelgi enda mõjukust EL-i liikmesriikide seas. Lisaks on Euroopa Komisjon seisukohal, et projekt on vastuolus Euroopa Liidu energiapoliitikaga. Tänaseks päevaks on kahjuks aga gaasijuhtme ehitus juba alanud ning see peaks valmima 2020. aastaks. On äärmiselt kahetsusväärne, et vaatamata Venemaa käitumisele on neil siiski lastud selline projekt ellu viia.

On selgelt näha, et ei praegu eksisteerivad sanktsioonid ega püüdlused dialoogile ei ole suutnud Venemaa agressioone tagasi hoida. Hetkel puudub Läänel võimekus Venemaad ohjeldada. See tuli eriti hästi esile peale Aasovi mere agressiooni, kui Lääneriikide vastulause ja sõnum Venemaale jäi väga nõrgaks. Me ei tohi pealt vaadata, kuidas Putin rikub järjekordselt rahvusvahelisi õigusnorme. Kindlasti tuleb avaldada konkreetset hukkamõistu Venemaa tegevuse suhtes, rakendada täiendavaid sanktsioone ning toetust Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse toetuseks, mida Riigikogu on tänaseks päevaks juba teinud. Kahetsusväärselt ei olnud peaministri partei avalduses üksmeelne,näiteks otsustas peasekretär Mihhail Korb, et tema sellele alla ei kirjuta. Selline teguviis näitab Keskerakonna suhtumist nii Eesti rahvale kui ka ülejäänud Euroopale. Eesti peab hoidma enda välispoliitilist kurssi ning tagama liitlassuhete jätkusuutlikkuse.

Tuleviku Kaitseminister
Laura Danilas

Laura Danilas