Taaveti ja Koljati lugu on hea näide, kuidas meil on nutikusega võimalik endast palju suurem vaenlane alistada. Eesti peab riigikaitses leidma oma lingu, et idanaabrist hiiglasele vastu seista, ning selleks peab olema tehisaru ja teised tulevikutehnoloogiad. Aeg on muuta oma mentaliteeti ja suhtumist sõjapidamisse. Me ei pea siin ise ratast leiutama, vaid saame õppida Ukrainalt ja teistelt riikidelt, kes selle rattaga igapäevaselt sõidavad. Ma pakun välja kolm konkreetset ettepanekut, mida Eesti saaks teha:

Eestis peab olema Iisraelile sarnane raketikuppel. Ukrainas ja Lähis-Idas puhkenud sõjas on näha, kui tähtis on õhudomeen ning selle kaitse. Tehisaruga on võimalik teha meie õhukaitse kiiremaks, täpsemaks ja efektiivsemaks. Rünnakute puhul on sageli probleemiks info ülekoormus: droonid, raketid, peibutised lastakse korraga välja ning inimese jaoks on keeruline kiiresti eristada, mis on päriselt ohtlik. Tehisaru suudab aga tuvastada, millised raketid tabavad asustatud piirkondi ning millised lendavad metsa. Sedasi saame paremini otsustada, millised me peame alla laskma ja millised lähevad nagunii raisku. Sarnane süsteem töötab juba Iisraelis, kus õhukaitse suudab prioriseerida kõige ohtlikumad raketid ja droonid ning need alla lasta. Hetkel lähevad sajad miljonid eurod õhutõrjesse, sedasi suudame me tagada, et seda raha võimalikult efektiivselt kasutatakse.

Sõda on muutunud aina mängulisemaks. Ukraina on droonisõjas võtnud kasutusele mängulisema lähenemise, kus tänu tehisarule dokumenteerivad drooniüksused oma sihtmärgi tabamused videoga ning iga hävitatud sihtmärgi eest saadakse punktid vastavalt sihtmärgi väärtusele. Neid punkte saab omakorda vahetada digitaalses turuplatsis uue varustuse ja droonide vastu, mis seob lahingutulemused otse varustamise ja innovatsiooniga ning kiirendab õppimist. Süsteemi punktiskaalat saab juhtkond vajadusel muuta, et suunata üksuste fookust näiteks rohkemate droonide, tankide või suurtükivahendite hävitamisele. Lisaks sellele, et sõduritele muutub sõjapidamine rohkem huvitavaks, saame me ka täpsemaid andmeid vaenlasele tekitatud kahjudest, sest kõik löögid on videoga tõendatud. Sedasi suudame me tagada, et lahinguväljal tekib konkurents ning parimad viljad sõelutakse sõkaldest välja.

Ükski Eesti sõdur ei pea enam miini pärast invaliidiks jääma. Ukraina on muutunud maailma üheks kõige enam miinidega saastunud riigiks ning seetõttu on seal demineerimises mindud üle tehnoloogiapõhisele mudelile. Inimest ei saadeta enne miiniväljale, kui kaugseire ja andmeanalüüs on andnud selgema pildi erinevatest riskidest. Mehitamata sõiduk skaneerib suuri alasid ning tehisaru märgib kaardile tõenäolised lõhkekehade asukohad. Sedasi ei pea meie sõdurid teadmatuses kompama ning miinide demineerimine muutub süstemaatilisemaks ja vähem riskantseks. Erasektor juba õitseb selles vallas, näiteks Dropla Tech ehitab odavaid ja kergesti parandatavaid roboteid kõige ohtlikumateks töödeks ning ühendab need droonidega, et kaardistada kahtlased miiniväljad. Sellised masinad päästavad igapäevaselt Ukrainas inimeste elusid.

Mõõgad ja musketid on oma aja ära elanud, nüüd on aeg liikuda edasi. Sõjategevus on ajas muutunud aina andme- ja teaduspõhisemaks. Me peame agressiivse kiirusega üle võtma tehisintellektipõhised lahendused ning muutma oma mõttelaadi sõjapidamisest. Füüsiline vorm on endiselt oluline, aga enam ei ole parim sõdur see, kes suudab kõige rohkem kõhulihaseid ja kätekõverdusi teha, vaid see, kes suudab kõige oskuslikumalt drooni lennutada ja lahinguvälja andmeid analüüsida. Lahinguväli on pidevas muutuses ja triivib aina rohkem andme- ning tehnoloogiapõhisemaks. Õpime Charles Darwinilt, kes ütles, et ellu ei jää mitte kõige tugevamad, vaid need, kes oskavad kohaneda.