Täna me oleme kahjuks olukorras, kus Kakumäe on justkui Haabersti hüljatud laps. Samal ajal, kui Õismäel korraldatakse kontserte ja muid toredaid üritusi, mõtlevad Kakumäe elanikud, kuidas ja kuhu oma lapsed lasteaeda ja kooli saada. 

Tallinn on linn, mille tugevus peitub tema eriilmelistes piirkondades. Igal linnaosal on oma identiteet ja ajalugu, mis annavad linnale mitmekesisuse ning elujõu. Praegu kuuluvad nii Kakumäe kui ka Õismäe Haabersti linnaossa, kuid tegelikkuses on need kaks ala niivõrd erinevad, et nende ühise haldamise mõistlikkus on üha enam küsitav. Kui Õismäe on saanud suure osa tähelepanust ja investeeringutest, siis Kakumäe on jäänud tahaplaanile, justkui vaikne äärelinn, mis peab oma igapäevaelu korraldamisel hakkama saama iseseisvalt.

Kakumäe eripära on alati olnud tema merelähedus ja looduslik keskkond. Piirkond on välja kasvanud ajaloolisest suvituspiirkonnast, kus meri ja rand kujundasid kogukonna identiteedi. Tänane Kakumägi on pigem eramajade, uusarenduste ja rohealade piirkond, mis võiks toimida iseseisva ja tervikliku linnaosana. Paraku on tegelikkus vastupidine. Kuna Kakumäele rajatakse järjest juurde elamurajoone, mis suures osas tähendab lastega peresid, aga koole ja lasteaedu piirkonnas pole. Lubatakse, aga lubadusteks need siiani kahjuks on jäänudki. Seega on lastega pered sunnitud oma lapsi kas Õismäele või veel kaugemale lasteaedadesse ja koolidesse viima. Ka vaba aja veetmise võimalused on koondunud mujale. Linn ei ole siia loonud ühtegi kogukonnakeskust ega avalikku ruumi, mis seoks elanikke ja annaks piirkonnale toimiva keskuse.

Ka transpordis on kontrast Õismäe ja Kakumäe vahel väga selge. Kui Õismäel on tihe ja hästi toimiv ühistranspordivõrk, siis Kakumäed teenindavad vaid üksikud bussiliinid, mis ei taga piisavat ühendust kesklinnaga. See sunnib elanikke sõltuma autost, mis ei ole jätkusuutlik ega õiglane võrreldes teiste linnaosadega. Teede korrashoid on samuti probleemne. Kõrvalised tänavad on kitsad ja sageli halvas seisukorras.

Kakumäe avalik ruum on samuti jäänud unarusse. Rannahoone projekt on olemas, aga teostuseni ei jõuta ja kõik seisab korrastamata, mis ei sobi kokku piirkonna kuvandiga kui Tallinna ühe prestiižsema loodus- ja elurajooniga. Hiljuti eemaldati isegi kergliiklustee äärsed pingid ja prügikastid, jättes jalutajad ja ratturid ebamugavasse olukorda. Sellised väikesed, ent kõnekad sammud sümboliseerivad hästi seda, kuidas Kakumäe on linnajuhtimise fookusest välja jäänud.

Õismäe ja Kakumäe identiteet ja vajadused on olemuslikult erinevad. Õismäe on Nõukogudeaegse planeerimise tulemus, kus ringikujuline hoonestus ja paneelmajad loovad tihedalt asustatud keskkonna. Seal on koolid, lasteaiad, kultuurikeskused, kaubandus ja hea ühistranspordiühendus. Kakumäe seevastu on rahulik ja looduslähedane kogukond, mille prioriteedid on seotud ranniku hoidmise, rohealade säilitamise ja elementaarsete teenuste arendamisega. Kui neid kahte ala juhtida ühe linnaosana, kipub paratamatult üks domineerima ja seni on see olnud Õismäe.

Kui Kakumäe oleks eraldi linnaosa, saaks piirkond lõpuks oma hääle ja võimaluse seada prioriteedid, mis lähtuvad kohalike elanike tegelikest vajadustest. Eraldi linnaosana oleks võimalik arendada bussiliine, luua kogukonnakeskus, rajada avalikke teenuseid ning anda uue hingamise rannale ja avalikule ruumile. Praegu, kui Kakumäe on vaid Haabersti äärealaks surutud, jäävad need võimalused kasutamata.

Tallinna areng seisneb mitmekesisuse väärtustamises. See ei ole pelgalt halduslik küsimus, vaid õiguse küsimus, õigus elada linnas, kus ka väiksemad kogukonnad saavad väärilise tähelepanu ja toetuse.

Kakumäe eraldiseisva linnaosa loomise mõtet toetavad ka numbrid. Haabersti linnaosas elab kokku ligikaudu 51 000 inimest (2025. aasta alguse seisuga). Nendest moodustab Kakumäe kogukond hinnanguliselt 2000-3000 elanikku. Viimastel aastatel on piirkond kasvanud kiiresti, sest uusarenduste toel lisandub Kakumäele igal aastal sadu peresid. Hinnanguliselt on aastane kasvutempo 10–15%, mis tähendab, et 2030. aastaks võib Kakumäel elada juba kuni 4 000 inimest. See ei ole enam väike äärelinn, vaid arvestatav kogukond, millel on selgelt eristuv identiteet ja vajadused.

Hariduse ja sotsiaalteenuste puudus rõhutab veelgi vajadust iseseisvuse järele. Kakumäe piirkonnas elab hinnanguliselt 250–300 kooliealist last, kuid kodulähedasi avalikke koole ja lasteaedu praktiliselt ei ole. Lähiaastatel vajab piirkond vähemalt 150 uut lasteaiakohta ning koolikohtade võrgustik peab kasvuga kaasa minema. Praegune olukord, kus vanemad peavad oma lapsi igapäevaselt kaugemale vedama, on ebavõrdne ja ei toeta kogukonna sidusust.

See on ka õigusküsimus. Linn ei saa jätta üht piirkonda tähelepanuta lihtsalt seetõttu, et see jääb suure linnaosa äärealale. Õigluse printsiibist tulenevalt peaks iga kogukond saama arvestada elementaarsete avalike teenuste, toimiva transpordi ja kogukonnaelu võimalustega. Kui Kakumäel neid ei pakuta, aga elanikkond jätkab kasvamist, muutub probleem üha põletavamaks.

Kujutlegem lihtsat igapäevaolukorda. Hommik, kus pere saadab oma lapse kooli, aga lähim kool asub mitme kilomeetri kaugusel ning bussiliin ei toimi nii, et laps saaks turvaliselt ja iseseisvalt kohale. Või õhtu, kus vanem sooviks minna kogukonnakeskusesse üritusele, aga sellist kohta polegi. 

Need on olukorrad, mis Kakumäel on praegu reaalsus. See tähendaks, et Tallinna üks looduslähedasemaid ja kiiremini kasvavaid piirkondi saaks lõpuks väärilise tähelepanu.

Bianca Elizabeth Kruup