Lääne ühiskondade poliitkultuur on üha enam meenutamas seda, mida oleme Vladimir Putini presidentuuri ajal näinud Kremlis. Millised ajaloolised protsessid ja ühiskondlikud-psühholoogilised loogikad on sellise arengu põhjustanud, arutleb Meinhard Pulk.
Riigikogu Toimetiste artiklis “Vene rehepapp, Kremli välispoliitika populaarsus ja de facto riigid” võrdlesid Vjatšeslav Morozov, Andrei Makaritšev, Eiki Berg ja Kristel Vits Venemaa tegutsemist globaalpoliitikas rehepapilugudega, milles talupoeg tõmbab oma kavalusega mõisnikul naha üle kõrvade, rikub osavalt reegleid ja ületab piire, mõnikord ka ilma selge põhjuseta.
Nii konstrueeritakse Läänt Venemaal võimsa, kuid juhmi peremehena, kellele astub vastu julge, aga nõrk Venemaa. Sel viisil mõtestatakse rahvuslikku uhkust. “Rahvusvahelisi norme selgelt rikkuvad sammud võivad kodupubliku silmis seetõttu hoopis õiglasena või vähemalt õigustatuna paista,” lausuvad autorid. Säärane rehepapi tegemine legitimeeribki siseriiklikul tasemel Venemaa välispoliitikat.
Selline kremlilik-rehepaplik käitumisviis on minu hinnangul iseloomustanud ka neid riike, kus on oma kombitsad võimuaparaadini küünitanud need jõud, keda üldiselt tituleeritakse parempopulistlikeks.
Ja et nende riikide seas on traditsiooniline lääneliku demokraatia kants Ameerika Ühendriigid, euroopaliku demokraatia tugisammas Ühendkuningriik ja uue demokraatialaine musternäidis Eesti, siis on see valim üsnagi vettpidav, et teha Lääne ühiskondade poliitikultuuri ja ühiskondade tervemõistuslikkuse osas laiapinnalisi järeldusi.
Neid kolme riiki tabanud episoodide näitel proovingi selgitada seda rehepaplikkust, kus selline mõõdukas, aga pidev reeglite ja piiride ületamine on normiks muutunud.
Trumpist, Nixonist, IKE-st, Johnsonist
45. USA president Donald Trump on alles kolmas, kelle suhtes on algatatud ametist tagandamise protsess. Eelmisest kahest sellise saatusega presidendist – Richard Nixonist ning Bill Clintonist – on Trumpi juhtum võrreldav Nixoniga, andes nõnda hea võimaluse ka üldiseks poliitilise kultuuri muutuste võrdluseks USA-s viimase 45 aasta jooksul.
Detsembri keskpaigas New York Timesis ilmunud arvamusloos küsisid Emily Bazelon ning Beverly Gage lihtsa küsimuse: miks saab Trump rohkem kaitset kui sai Nixon? Ja seda küsimust lahti mõistatades tõidki autorid välja üsnagi sünged erinevused Nixoni- ja Trumpi-aegsete poliitmaastike vahel.
Nii on märkimisväärne, et erinevalt Nixonist on Trumpil olemas praktiliselt üksmeelne nii koduerakonna kui ka valijabaasi toetus. Trumpi toetusreiting pole kordagi ületanud 50 protsendi piiri, kuid tagandamise protsess pole seda ka üleliia langetanud. Nixonit toetas 1973. aasta jaanuaris, mil algas tema teine ametiaeg, ligi 70 protsenti USA elanikest, kuid Watergate’i skandaali eskaleerudes toetus ühtlase joonena langes.
Olukorrad ise on ju aga loomult sarnased. Nii Nixonit kui ka Trumpi süüdistatakse valimistulemuse ebaseaduslikus mõjutamises ning nii Nixon kui ka Trump vastandusid julgeolekuasutustele ja “süvariigile”. Tõsi, erinevalt Nixonist on Trump leidnud kogu Ukraina-afääri vältel toetust ja abi justiitsministeeriumist.
Mida Nixoni ja Trumpi olukordi võrreldes järeldada? Timesi autorite sõnul erakondlikku partisanlikkuse (partisanship) ja raudkindla distsipliini tõusu, kus partei omade vastu – ükskõik, mis hinnaga – ei lähe.
Lisaks on president Trumpil vankumatult olemas toetus lojaalselt valijatelt, keda skandaalid ei heiduta. On Trump ju isegi öelnud, et ta võiks “seista keset Viiendat Avenüüd, tulistada kedagi ning endiselt mitte ühtegi häält kaotada”.
Partisanlikust erakonnadistsipliinist ning peavooluvastase poliitjõu lojaalsest valijabaasist saab sujuvalt minna edasi Eesti poliitmaastikule, kus ühelt poolt võib tabada vabariiklaste stiilis erakonnadistsipliini nii Keskerakonna kui ka Isamaa puhul, kus poliittehnoloogiat viljeletakse pigem konservatiivselt ja alalhoidlikult ning mitte väärtuspõhiselt.
Koalitsiooni püsimisest hoitakse kinni kõigi kümne küünega, kuivõrd ebakindlus selles osas, mis saab koalitsioonist lahkumise puhul, vaigistab moraalsed dilemmad. Nagu kommenteeris parteiliini püsivust parlamendihääletustel president Kersti Kaljulaid, siis “olukorras, kus inimesed on oma vaadete järgi koondunud erakondadesse, mis moodustavad riigikogus fraktsioone, on see loomulik. Aga kui kõneleme olukordadest, kus jutuks on Eesti riik ja tema tulevik, inimõigused ja inimeste vabadused, siis on see rohkem südametunnistuse küsimus.”
Võib küllaltki rahulikult väita, et EKRE-eelsel ajastul ei oleks valitsusel pärast kõiki neid lugematuid sõimuvalanguid, kommunikatsiooniämbreid, koalitsioonikaaslastele kaigaste kodaratesse loopimist, ametnikkonnaga sehkeldamist, katset riigisaladust lekitada (nagu Martin Helme ja Kellavere radarite puhul juhtus – ei ole mingit vahet, kas need radarid reaalsuses töötasid või mitte) jne pikka pidu olnud.
Isamaad ei ole samal ajal aga kõigutanud ka fakt, et NATO Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni koosseisu juhiks valiti Oudekki Loone, keda Isamaa enda liige Mihhail Lotman on nimetanud Vladimir Putini propaganda esitajaks. Loomulikult ei ole see Eesti stiilis rehepaplus mõjutanud karvavõrdki EKRE valijabaasi, Isamaa ja Keskerakonna puhul on valijabaasi reageering olnud oluliselt tundlikum.
Ühendkuningriigi ja Boris Johnsoni näitel on aga võimalik “end valetada peaministriks”.
“Pisike rehepaplik riugas oli eesmärki pühendanud, vägevalt mõisnikult nahk üle kõrvade tõmmatud ning EL-ist lahkuda soovijad referendumi võitnud.”
Udusel Albionil on säärased tõemoonutamised muidugi sügavamad, kui meenutame Nigel Farage’i sisuliselt esimesest intervjuud pärast Brexiti referendumit, milles ta tunnistas, et valimiskampaania pealubadus, mille järgi 350 miljonit naela Euroopa Liitu suunduvaid rahasid kulutatatakse sealt lahkumise järel Riiklikule Tervisesüsteemile (NHS), ei ole siiski reaalne. Aga pisike rehepaplik riugas oli eesmärki pühendanud, vägevalt mõisnikult nahk üle kõrvade tõmmatud ning EL-ist lahkuda soovijad referendumi võitnud.
Seda, et Kremliga võrreldav sümpaatia rehepaplike poliitikaviljelejate vastu on Läänemaailmas relevantne peavoolu-vastase elanikkonna seas, ei ole muidugi üllatav.
Nagu Morozov ja Makaritšev tõdevad, siis “nii vasak- kui parempopulistide sümpaatia Putini Venemaa suhtes tuleneb just sellest rehepapi positsioonist, kes Ostap Benderina Lääne peremehed (loe rahvusvahelise korra ja tsiviliseeritud suhtluse reeglid) ära petab ja naeruvääristab”.
Seega on Putini Venemaale ja Lääneriikide populistlikele jõududele omane ühine vastumeelsus Lääne peavoolule ja seega kipuvad selle loogilise jätkuna kattuma ka vahendid, millega Lääne peavoolu vastu võideldakse.
Rehepaplus kui ühiskondliku paranoia vili
Loomulikult on tõsi, et säärane moraalse poliitika kadumine, mida eelnevas peatükis käsitlesin, saab juhtuda ääretult lõhestunud ja paranoia sümptomeid omavas ühiskonnas.
Samuti võiks öelda, et Postimehe endise peatoimetaja Peeter Helme suund oli septembrikuises poleemikat tekitanud arvamusloos omal moel ainuõige, kui ta kasutas ühiskonnas leiduvate nähtuste kirjeldamiseks totaalse sõja mõistet.
Samas olnuks võimalik leida oluliselt tabavam rõhk ja kontekst, milles säärast võrdlust esile tuua. Omamoodi totaalse (ideoloogilise) sõja sümptomid on ju olemas, aga on kaheldav, kas selle iseloomustamiseks oli parim ajend Hirvepargi miiting, kust Helme toona enda sõnul inspiratsiooni sai.
Toona tõi Helme totaalse sõja sümptomitena välja opositsiooni jõulise tegutsemise. “Enda kutsumine “sõbralikuks ja hoolivaks” ei tähenda muud, kui teiste vaikimisi vaenulikuks ja hoolimatuks tembeldamist. Ning nõuded valitsuse tagasiastumiseks lihtsalt eiravad kujunenud tegelikkust,” kirjutas ta toona.
Tunnistan, et sarnaselt suuremale osale Eesti avalikkusest, oli ka mul raskusi Helme opositsioonikriitika aluste mõistmisel. Aga see sama ühiskondlik paranoia ning polariseeritus, millele Helme kaudselt viitas, on paljudes Lääne ühiskondades täiesti olemas.
Minule seostub see paranoia suuresti diskrimineerimisvastase võitluse jõudmisega absurdsele tasemele, mis ühelt poolt omab küll õilsat eesmärki, kuid samas õõnestab üha märkimisväärsemalt sõnavabadust ja süvendab sotsiaalset türanniat, kui kasutada liberalismi ühe isafiguuri John Stuart Millsi terminoloogiat.
Selgitan enda mõtet paari näite abil.
Esmalt, Kanada peaminister Justin Trudeau sattus vahetult enne üldvalimisi skandaali, kui internetti lekitati pildid aastast 2001(!), millel oli näha blackface’i kandev Trudeau. Liberaali ning vähemusõiguste eest võitleja stereotüübi omandanud Trudeau säilitas küll peaministritooli, kuid häälte hulk ja maine said vaieldamatult löögi.
Kui BBC tegi 19. septembril Trudeau blackface’i skandaali kajastava, vormilt ja struktuurilt neutraalse loo (mitte kolumni), lausuti muuhulgas: “Pildid on seda piinlikumad, et peaminister on positsioneerinud end kui sotsiaalse õigluse, kaasamise ja mitmekesisuse meistrina. Kui tema kabinet vannutati 2015. aastal ametisse, olid pooled tema kabineti liikmetest naised, kolm tükki olid sikhid ja kaks neist olid põlisrahvaste kommuunide liikmed.”
Ma järeldaks sellisest reaktsioonist, et liberalism sööb oma lapsi. Ja Trudeau näite puhul aegunud ja reaalsuses vähetähtsatel põhjustel.
Veel paar illustreerivat näidet. Näitleja Liam Neeson sattus kriitikatule alla, kui ta meenutas, et pärast seda, kui üks mustanahaline mees oli vägistanud näitleja lähedase, kõndis ta nädalaid tänavatel ringi relvaga lootuses “mõne mustanahalise tõpra ära tappa”.
Neeson tunnistas, et tundis selliste mõtete pärast hiljem enda üle häbi ja enam-vähem ainus, kes avalikult teda kaitsma tõttas, oli kunagine tippjalgpallur ja karjääri jooksul korduvalt rassismi käes kannatanud John Barnes. Tema arvates vääris Neeson oma aususe eest medalit.
Septembris postitas Manchester City portugallasest poolkaitsja Bernardo Silva Twitterisse kaks pilti. Ühel oli lapsepõlves tehtud pilt tema eluaegsest sõbrast ja meeskonnakaaslasest Benjamin Mendy’st, teisel tuntud šokolaadipakendinägu Conguitos. Mendy reageeris naljale positiivselt, Silva sai aga rassismi tõttu karistada mängukeeluga.
Need on küll üksikud näited ning mu eesmärk ei ole kaugeltki mitte mingit seisukohta võtta, kas näiteks Silva vääris mängukeeldu või mitte. Kuid üldisest tendentsist annab see siiski mingi aimu.
Kui liberaalne telg (kuhu ma pean ennast kuuluvat) ja Lääne ühiskondade senine peavool tahab säilitada mingigi ühiskondliku vaimse tasakaalu ning vältida paranoiat, vimma ja polariseeritust, siis on selle üheks eelduseks ka oma retoorika ning reageeringute lihvimine selliseks, mille tagant peegeldub ratsionaalsus ja arusaam, et igasugune (üle)reageerimine võib põhjustada asjatut polariseerumise süvenemist.
Vastasel juhul ongi tulemuseks mürgine ühiskond, kus õigusriigi asemel jääb valitsevaks rehepaplik riigijuhtimine, millest selle loo alguses juttu oli.
Info üleküllus, süütunne ning absoluudi jaht
Kui eelnevas kahes peatükis proovisin selle artikli tuumikprobleemi sõnastada, siis nüüd pakun välja omapoolse teooria probleemide lättepõhjuste kohta.
Peatüki pealkirjas mainitud info üleküllus on olemuselt üsnagi ühetimõistetav ja siin-seal lahti seletatud. Sotsiaalmeediaajastul ujutatakse inimesed infoga nii üle, et skandaalid mattuvad kiiresti uute skandaalide-uudiste alla. Teisalt on sotsiaalmeedia ning paremad võimalused alternatiivseid meediakanaleid avada soodsaks pinnaseks infomaastiku radikaliseerumiseks.
Ülejäänud kolm põhjust nõuavad aga veidi põhjalikumat lahtiseletamist. Üks on kahtlemata Lääneriikide ajalooline süütunne, mille juured asuvad nii orjanduses, kolonialismis, Teises maailmasõjas, Vietnami sõjas ja nii edasi ning mille vast meeldejäävaimaks järelmõjuks oli Angela Merkeli otsus 2015. aastal piirid sadadele tuhandetele pagulastele avada.
Seda ajaloolise süütunne mõju Lääneriikide tervisele on võib-olla kõige tabavamalt lahti seletanud Douglas Murray (2018, 192) oma bestselleris “Euroopa kummaline surm”.
Näiteks kirjeldas ta orjanduse mõju ameeriklaste minapildile nii:
“Justkui selleks, et tõestada, et tegelikult ei saa mineviku pattude leevendamiseks kunagi piisavalt teha, muutus Obama kuuendal ametiaastal valitsevaks mõtteviis, et paljude valgete ameeriklaste esivanemate tegude tõttu peaksid nende järeltulijad pakkuma enamikule mustanahalistele ameeriklastele sajandeid varem toime pandud tegude eest hüvitist sularahas […] Ameerikas, nagu Austraaliaski, muudab selline pidev süütunde pähetagumine rahva loomulikku suhtumist iseenda minevikku. See muudab patriotismi häbitundeks või paremal juhul väga segasteks tunneteks, millel on on muret tekitavad tagajärjed.”
Murray pani oma mõtte tuuma kokku nii: “Pärispatu idee sidumine mingi riigiga on parim viis seda riiki endas kahtlema panna. Riiklik pärispatt tähendab, et midagi head polegi võimalik teha, sest algusest peale ollakse läbinisti mäda.”
Murray omastas Euroopa 20. sajandi poliitilised hädad nüüdisajale omasele ilmalikule püüdlusele jõuda poliitilise absoluudini. Kõnealused absoluudid olid iseenesest mõistagi kommunism ja natsionaalsotsialism, mille õuduste mõju sügavust on keeruline alahinnata.
Ja nagu Murray (2018, 244) tunnistab, “jätab absoluut kokku kukkudes kõik varemetesse: mitte üksnes inimesed ja riigid, vaid ka kõik valitsevad ideed ja teooriad.”
Lääne ühiskondades jättis II maailmasõda varemetesse ka ühiskondliku eneseusu. “Juudid võisid rahvusena jätkata oma traditsioonide austamist ja endiselt uskuda inimestesse, kui nad ka olid kaotanud usu oma jumalasse. Kuid kristlik Euroopa polnud kaotanud usku mitte ainult oma jumalasse, vaid ka oma inimestesse. Euroopas hävis igasugune usk, mis inimesel teise inimesse veel alles oli,” sedastas Murray (2018, 249).
See sama absoluudi- või ideaalse maailmakorralduse jaht, mis on selle artikli probleemipüstituse kolmas juurpõhjus, on iseloomustanud ka külma sõja järgset Läänemaailma.
Kui külm sõda lõppes, idablokk ning Nõukogude impeerium lagunesid, tuli Francis Fukuyama välja “ajaloo lõpu” teesiga, peegeldades tabavalt valitsenud mentaalsust. Seal ennustas ta selle sama liberaaldemokraatia absoluutset triumfi ja levikut ka Läänemaailmast kaugemale.
Kuigi Fukuyama ise tunnistas “ajaloo lõpu” ja ainuvõimu omandava liberaaldemokraatiaga seotud traagikaid, siis uue absoluudi mõtte oli ta paberile dokumenteerinud. Suuresti sellest ideaali ideest paistis Läänemaailm eesotsas Ameerika Ühendriikidega Külma sõja järgsetel aastatel lähtuvat oma välispoliitikas.
“See annab teatud tõlgendamisnurga alt ka empiirilist tuge Hegeli nägemusele, et ajalugu on paratamatu jõud, millele me peame lihtsalt alistuma.”
Võiks tekkida küsimus, et kas on põhjust paari tõsisema tagasilöögi pärast niivõrd radikaalseid järeldusi teha. On põhjust, olen ma veendunud, ja selle kinnistamiseks tasub appi võtta USA sotsioloogi James C. Daviesi katse revolutsiooniteooriat kokku panna. See annab teatud tõlgendamisnurga alt ka empiirilist tuge Hegeli nägemusele, et ajalugu on paratamatu jõud, millele me peame lihtsalt alistuma.
Või nagu Isaiah Berliin (1988, 16) märkis, siis igasugune lõplik absoluut või ideaal ei ole mitte pelgalt illusioon, aga ka väga ohtlik. “Kui keegi tõesti peaks uskuma, et selline lahendus on võimalik, siis muidugi ei pea ta mitte mingit hinda liiga kõrgeks, et seda saavutada”.
Aga nüüd Daviesi ja revolutsiooniteooria juurde. Revolutsiooni jaoks ei ole Daviesi väitel sobivaim pinnas mitte pidev ühiskonna ning inimeste elu allakäik ja mandumine, nagu pakkus välja Marx, ega ka mitte türannia käes vaevlevale rahvale tasapisi rohkemate õiguste juurde andmine (ehk “annad rahvale sõrme, võtab käe” stiilis areng), nagu väitis Prantsuse revolutsiooni näitel Alexis de Tocqueville.
Nende kahe teooria asemel pakkus Davies välja hübriidteooria (kust avaldus tema enda sõnade kohaselt J-kurvi muster), mille kohaselt on revolutsiooni soodumus suurem ühiskondades, kus on mõnda aega kestnud heaolu püsiv kasv, kuid mida ühel hetkel tabab tagasilöök, mis läheb vastuollu kõrgele kerkinud ootuste-lootustega.
Davies näitlikustas seda pärisorjuse-järgse Venemaaga, kus orjuse kaotamise järel nautis lihtrahvas kasvanud vabaduste vilju, kuid reageeris seda jõulisemalt igasugustele tagasilöökidele, mis lõpuks tõid kaasa 1905. ja 1917. aasta revolutsioonid.
Samuti on selle “J-kurvi teooria” musternäidiseks Egiptus, mis II maailmasõja ajal sattus majandusbuumi, kuid sõjajärgne majanduslangus ning 1948. aasta konflikt Iisraeliga tipnesid revolutsiooniliste meeleoludega ja vabariigi kehtestamisega 1952. aastal.
Kuidas suhestub sellega 21. sajandi Läänemaailm ja liberaaldemokraatia? Kui manada väga pealiskaudselt silme ette Lääne ühiskondade dünaamika pärast II maailmasõda, võib näha täpselt seda sama J-kurvi, mille ümber konstrueeris oma revolutsiooniteooria ka Davies.
Nende ligi 75 aasta peale võib Lääne ühiskondade kulgemismustril näha kahte J-kurvi.
Esimene algas sõjajärgse buumi ja heaolu kasvuga (eriti iseloomulikult USA-s 1950. aastatel), millele järgnes Vietnami sõda ning sellega kaasnenud frustratsioon, majanduse stagnatsioon (kõige ilmekamalt 1960. aastate teise poole Ühendkuningriigis), ühiskondliku polariseerituse (siin tuleb rõhutada kodanikuõiguste liikumist ja selle mõju USA-s ning poliitilisi atentaate) kasv ja 1968. aasta mai sündmused Prantsusmaal.
Teine J-kurv algas 1970. aastatel, kui Nõukogude Liidu näol kadus Lääne ühiskondi mobiliseeriv väline vaenlane ja tekkis nii majanduslik kui ka füüsiline turvatunne, mis omakorda sünnitas selle sama Fukuyama ajaloo lõpu teesi.
Säärane mugavusperiood kestis laias laastus 21. sajandi alguseni. 9/11 terrorirünnakud, 2008. aastal alanud majanduskrahh ning pagulaskriis on omanud sarnast detonaatori mõju, millest Davies kirjutas revolutsioonide teketest mõtiskledes. See, kas ka mingi tõeline revolutsioon ka sünnib või on viimased kümmekond aastat toimunud pelgalt ühiskondlik nihe, on loomulikult eraldi küsimus.
See kirjeldatud dünaamika võikski anda kinnitust, et usk sellesse, et liberaaldemokraatia on ajaloo arengu lõppsadam, ei ole mitte pelgalt naiivne, vaid see usk ise ning järjekordses ideaalis pettumine on ka üks eeldustest sellele ühiskondlike väärtuste nihkele ning rehepaplusele, millele artikli alguses keskendusin.
Seda naiivset usku sobib ilmestama üks Murray enda meenutus, kuidas üks Saksa valitsuse minister lausus talle, et ühel päeval peab ka Saksamaa tunnistama, et teatud väärtuste eest ei ole nad valmis mitte ainult võitlema ja surema, vaid ka tapma. “Rabav ülestunnistus riigilt, mis on ikka veel nii raevukalt sõjavastane,” mõtiskles Murray (2018, 250).
