Suve hakul kiitsime Tartu volikogus paljuski minu eestvedamisel ülekaalukalt heaks muudatuse, mis lubas kaasava eelarve rahvahääletusel osaleda 14- ja 15-aastastel. Enne oli vanusepiiriks 16. eluaasta. Nüüd teame, et eesimest korda hääletada saanud noorte valimisaktiivsus oli suurem üldisest aktiivsusest. Küsimused, milleks noorte kaasamine sellisel kujul, aga ei lõppe.

Oli neidki, kes küsisid, milleks on vaja noortelt röövida lapsepõlv, ning lisasid, et isegi kui anda õigus hääletada, ei hakka noored valima ikkagi. Et noored ei mõistvat maailmas toimuvat, kuidas nad siis veel peaksid hääletama hakkama, ning noored olla rohkem mõjutatavad teistest earühmadest.

On rõõm jagada, et esimest korda hääletada saanud 14–15-aastaste osalus kaasava eelarve hääletusel oli 12 protsenti. Üksi võttes võib näida väike, ent ikkagi suurem üldisest valimisaktiivsusest, mis oli 6,6 protsenti. 2017. aasta kohalike omavalitsuste valimistel olid Eesti noorteühenduste liidu tellitud uuringu andmetel esimest korda hääletada saanud 16–17-aastaste valimisaktiivsus 59 protsenti, seega ka kõrgem üldisest, 53,3-protsendisest aktiivsusest.

Noored tahavad kaasa rääkida ja oma tuleviku üle otsustada. Kuid kui noor ei ole saanud oma senises elus millegi üle otsustada, on naiivne mõelda, et teatud vanusesse jõudes kasvab meeletult huvi valimiste ja ühiskonnas aktiivselt osalemise vastu. Noorte huvi kasvatamine ühiskonnas toimuva vastu on riigi püsimajäämise seisukohalt aga ülimalt tähtis. Ainult nõudlik valija tagab ühiskonda tervikuna teeniva poliitika.

Noorte aktiivsuse kasvatamist otsustamisel ongi oluline alustada võimalikult vara ning noortele tuleb anda võimalus langetada jõukohaseid valikuid. Kolleeg volikogus ironiseeris valimisea langetamise arutelu ajal, et kas järgmisena antakse kaasarääkimise õigus ka lasteaialastele, ehk olla sealgi huvi. Peabki andma, näiteks rühmanime valimisel. Väikeste otsuste kaudu õpivad lapsed ennast usaldama ning harjuvad langetama tähenduslikke otsuseid.

“Ainult nõudlik valija tagab ühiskonda tervikuna teeniva poliitika.“

14-aastased saavad ühiskonnas toimuvast aru ning on kindlasti pädevad hääletama kaasava eelarve üle. Tartu on ka esimene linn, kus 14-aastased saavad kandideerida noortevolikogu liikmeks. Viimaste kohalike valimiste järel sai selgeks seegi, et valimisõiguse andmine alates 16. eluaastast on õigustatud.

Noored said väärt kodanikuharidusliku kogemuse, mis sidus neid paremini kodukohaga ning harjutas järgmisteks valimisteks. Tartus on kujunenud justkui praktiline ühiskonnaõpetuse tund valimiste teemal, kus 14-aastased otsustavad kaasava eelarve üle, 16-aastased valivad linnavõimu ning 18-aastased parlamenti.

Aeg on õige, et avada ka riigikogu valimistel valimisea langetamise debatt. Meie noored on selleks valmis ning nad väärivad võimalust oma tuleviku üle teadlikke valikuid teha.

Kas olete kuulnud? «Kaitsevägi, see on ju ajaraiskamine.», «Mul on aasta jooksul parematki teha.», «Ma ennem mängin hullu, kui lähen aega teenima.» Need on vaid mõned nopitud ettekäänded, et kohustuslikust ajateenistusest kõrvale hiilida.

Otsustasin uurida, kas ajateenija elu on tõesti nii kohutav ning 24 tundi seda omal nahal järele proovida Ämari logistikapataljonis. Juba pikemat aega on kaitseministeeriumi kampaanias «Naised vormi!» see võimalus olnud kõikidel 15–27-aastastel naistel. Kogemus oli huvitav ja andis mitmeid mõtteid naiste väljavaadetest ajateenistuses, kaitseväest ja riigikaitsest üldisemalt.

Kaitseväes on reeglid ja praktikad – alustades täpsest marsisammust, lõpetades sõduri vormi korrektse kandmisega –, mida peavad järgima kõik. Vaevalt et ühe päeva jooksul saavad inimese kombed kardinaalselt muutuda, kuid arvan, et end ümbritsevale olen rohkem tähelepanu hakanud pöörama küll.

Julgen väita, et tsiviilellu naastes on ajateenistuse läbinud kodanikud palju distsiplineeritumad ja korrektsemad ning oskavad keskkonda, milles nad viibivad, palju paremini korras hoida.

Ajateenistuses välja kujunenud harjumused ja reeglipärasus on hea alus, millele hilisemas elus toetuda. Oskus olla korrektne ja viisakas ei jookse kellelgi mööda külge maha.

Keskkoolis valikainena riigikaitsekursust läbides mõtlesin, et tegelikult oleks vaja riigikaitse alusteadmisi kõigile. Olen siiani arvamusel, et gümnaasiumis võiks riigikaitseõpetus olla kohustuslik.

Ajateenija töövarjuna sain teada, mida tähendab näiteks öine ahjuvalve. Ka sedavõrd väike nüanss nagu tule hoidmine on kohustus, eeldab meeskonnatööd ja vastastikust usaldust.

Kui üks inimene oma kohust ei täida, kannatavad kõik. Meeskonnana peab töötama nii iga rühm, jagu kui ka pataljon, sest eesmärk on üks: omandada vajalikud teadmised ja oskused kaitsmaks oma riiki. Oskus arvestada teistega ning samas anda endast maksimum tuleb kasuks ka väljaspool militaarmaailma.

Keskkoolis valikainena riigikaitsekursust läbides mõtlesin, et tegelikult oleks vaja riigikaitse alusteadmisi kõigile. Olen siiani arvamusel, et gümnaasiumis võiks riigikaitseõpetus olla kohustuslik. See ei tähenda, et kõik kursuse läbinud peaksid kindlasti kaitseväkke astuma, kuid igal kodanikul peaks olema riigi kaitsevõimest arusaam ja ülevaade. Näiteks sellest, kuidas riigikaitse toimib, millest koosneb ning millised on Eesti ja tema liitlaste koostöö alused ja põhimõtted.

Arvestades, et meid on Eestis ainult 1,3 miljonit, peab meist igaüks suutma rünnaku korral oma võimete piires tegutseda. Elementaarsed teadmised riigikaitsest aitavad paremini hakkama saada kriisiolukordades ja tekitavad inimestes tunde, et meil on kodumaa ees kohustusi. Praegust geopoliitilist olukorda arvesse võttes võib see olla tulevikus väga vajalik.

Muidugi jõuab ühe päeva jooksul tutvuda ainult väikese osaga kaitseväelase elust, kuid kindlasti leidub naisi, kes tänu sellele kogemuseel liituvad hiljem ühel või teisel moel kaitseväega. Ja kui ka mitte, annab seegi kogemus lisa teadmistepagasile.

Kahtlemata peaksime rohkem mõtlema sellele, kuidas ajateenistust ja üldist riigikaitseharidust populariseerida. Tahame ju kõik, et meie riik oleks iseseisev ka tulevikus. Igaüks meist saab anda oma panuse.

* Fraas, mida kasutatakse kaitseväes marsisammu takti lugemisel.

Tamme kooli teine vahetus tekitab arusaadavalt lapsevanemates palju emotsioone. Olen kindel, et negatiivsete kõrval ka positiivseid. Tartlaste seas on nii neid, kes pooldavad hiljem algavat kooli, kui ka selle tuliseid vastaseid. Ja on neid, kes tunnevad, et nende ootusi on petetud, või süüdistavad linnajuhte silma kinni pigistamises.

Ometi on neidki, kes ütlevad, et Tamme koolile leitud lahendus on parim võimalik, see arvestab nii Tamme kooli esimesse klassi läinud laste huve kui ka teiste Tartu koolide õpilastega.

Linna otsuse peale pahased ütlevad, et laste elu rikutakse õhtuses vahetuses. Hiljem algav kool ei ole siiski õhtukool ja teise vahetuse tunnid lõpevad nelja paiku, samal ajal kui hommikul alustajate pikapäevarühm.

Eraldi teema on, kas kell kaheksa koolitunde alustada pole liiga vara. Ideaalses maailmas algaks koolipäev hiljem ja õpilased oleksid puhanumad.

Mulle on kirjutatud, et ehk oleks pidanud teise vahetusse määrama esimese klassi asemel mõne muu klassi. Oleme volikogus seda küsimust arutades alati algusesse naasnud – teine vahetus sobib paremini just algklassides, sest koolipäev on siis kõige lühem ja õpilastel säilib ikka võimalus käia huvi- ja spordikoolides.

Info jagamise ja selgitustööga jäädi natukene hiljaks. Õppetunnid on saadud.

Tartu peab oma koolivõrku vaatama tervikuna. Ajutine õppetöö paindlik korraldamine kahes vahetuses annab omavalitsusele võimaluse tagada kodulähedased koolikohad kõigile linna õpilastele. Ehk raske nõustuda, aga ühe kooli laiendamine ei ole koolikohtade planeerimise mõttes mõistlik lahendus. Piirkonnale annab koolikohti juurde Variku kooli renoveerimine ja Lõunakeskuse naabruses valmiv Tartu Erakooli uus maja.

Tamme kool on lähiminevikus saanud pea kolm miljonit eurot investeeringuid. Samal ajal on koole, kus õpilastele võib midagi laest kaela kukkuda. Tamme koolile moodulite paigaldamine või juurdeehitise rajamine tähendaks kõrvalekaldumist kõigi Tartu koolide renoveerimise kavast.

Mullu avati moodne Raatuse kooli. Tänavu saab rõõmustada uuenenud Variku kooli üle ja algab Annelinna gümnaasiumi remont. Sihime, et igas koolis oleks lisaks väärt õpetajatele ja tugispetsialistidele suurepärane õpikeskkond.

Ühe väite lükkan ümber. Alvar Tipp kirjutas arvamusloos (TPM 9.1), et suure tõenäosusega ootab teine vahetus ees ka Kesklinna, Karlova ja Veeriku kooli. Praegune prognoos ühes koolijuhtide arvamustega on, et selleks pole tarvidust ja praegu teise vahetuse avamist ette nähtud ei ole.

Pole vastutustundlik Tamme kooli küsimust poliitilise vankri ette seada või öelda, et kõik õpilased lähevad nüüd õhtukoolidesse.

Ma palun vabandust Tamme kooli lapsevanematelt, kes tunnevad, et õppetöö korraldamine kahes vahetuses neid negatiivselt puudutab! Info jagamise ja selgitustööga jäädi natukene hiljaks. Õppetunnid on saadud. Ma palun siiski kõigil ka mõista, et valitud ajutine lahendus on absoluutselt kõige parem võimalik.

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) noorteühenduse Sinine Äratus esimehe Ruuben Kaalepi ülestunnistus, et tema juhitava organisatsiooni liikmed tegelevad teadlikult sotsiaalmeedias valenimede alt trollimisega, on ohtlik Eesti demokraatiale, kirjutab Reforminoorte peasekretär Kristo Enn Vaga.

Pea iga Facebooki kasutaja on saanud imelikke sõbrakutseid tühjadelt või kahtlastelt Facebooki kontodelt. Libakontode tegemine ja nendega propaganda levitamine näitab inimeste selget ebakindlust või kartust, et neid muidu ei kuulata. Täna hommikul väitsid Postimehele nii Sinise Äratuse noored kui ka EKRE suur juht Mart Helme, et nendel ei ole mitte mingit seost «Bert Valteri» ja teiste varikontodega. 

Internetitrolli väike samm

Algsest kollektiivsest eitamisest kerime paar tundi edasi ning Sinise Äratuse juht Ruuben Kaalep, kes on ennast nimetanud Sinise Äratuse peaideoloogiks ja kurdab öistel Tartu tänavatel Kolmanda Reichi langemise üle, ütleb, et tema on ühe libakonto taga ning Sinise Äratuse peamine ülesanne on internetis «trollida».

Oleks see siis kõik, aga hämmastama panev noorte käitumine jätkub rahva hirmutamisega, öeldes: «Sellega ei väida ma sugugi, et Sinisel Äratusel, EKRE-l ja rahvusmeelsete ringkondade nooremal põlvkonnal puudub suurem strateegia infooperatsioonideks sotsiaalmeedias».

Selgelt antakse märku, et tahetakse poliitilistel eesmärkidel jätkata kuritahtlike avalduste tegemist, mis õhutaks tüli ja vihkamist, ning alla suruda teisitimõtlejate arvamust. Internetitrolli jaoks küll väike samm, aga demokraatia ja sõnavabaduse hävitamisele suur.

Valel on lühikesed jalad

EKRE valetamine ning hirmutamine tuleb välja ja küll ka rahvas sellest aru saab. Alustame valest, et Eestisse tuleb seitse miljonit pagulast – Eestis on pagulasi vähem kui doktorantidest üliõpilasi. Puhtalt hirmutamise eesmärgil tehtud avaldus, millest saab iga inimene aru ning keegi seda ei usu. Kinnituseks, et inimesed seda ei usu, on see, et EKRE noored peavad suurte juhtide käsul neid katteta lubadusi ning hirmutamist massiivselt sotsiaalmeedias levitama. Sellist trollivabriku tööd on kahetsusväärselt hästi teinud nii Kremli kui ka muude populistlike jõudude käsilased. Eesti demokraatlikus ühiskonnas ei ole sellisele hirmutamisele ning valeuudiste jagamisele kohta.

Usun Eesti haridussüsteemi ning tean, et Eesti rahval on analüüsiv ja kriitiline mõtlemine olemas ning sellist seosetut juttu ei usuta. 

Lõpetage noorte ning Eesti rahva peapesu

Ei tea mina, millisest kodusest kasvatusest tulevad sellised noored, kes arvavad, et anonüümselt teiste halvustamine ning valeuudiste jagamine on aksepteeritav.

Helmede loodud hirmukultuurist lõikas kasu karjerist härra Madison, aga praeguste EKRE noorte tegevus ja väljaütlemised on kindlasti veel äärmuslikumad kui paljud Helmede väljaütlemised. Poliitilist kultuuri on nad korralikult solkinud ning õõnestanud ka sõnavabadust. Paneme sellele nüüd punkti ning lõpetame Eesti demokraatiat kahjustava tegevuse.

Eesti 200 tulekuga tekkis tunne, et tegu on uue ja värske jõuga Eesti kohati paigalsammuval poliitmaastikul. Esmaspäevaste plakatite ilmumisel näitas Eesti 200 oma tõelist palet – mitte midagi uut selle maamuna peal. On kurb näha, et ainsaks viisiks, kuidas ühiskondlikele teemadele tähelepanu soovitakse pöörata on vastandamine. Sotsiaalmeedia kihab vene emakeelega inimestest, keda antud reklaamid hingepõhjani solvasid. Kuidas saab Kristina Kallas peale sellist fopaad veel oma käitumist õigustada? Kui Eestis elavate rahvuste vahelist läbisaamist tahetakse sellise vastandamisega lahendada, siis on see suur tagasiminek nii arvamuskultuuris kui ka poliitiliselt. Eriti arvestades olukorda, kus antud probleem enam ei põlenud. Eesti 200 loosung “Pikk plaan” viitab selgelt pikalt probleemiga tegelemisele, aga mitte probleemi kaotamisele. Analoogina: Kas teie olete kunagi näinud arsti, kelle juurde tuleb patsient haavaga ning esimese asjana võtab arst suure pussnoa ning lõikab haava suuremaks ning sügavamaks, seejärel jätab patsiendi ööseks lauale lebama ning hommikul tuleb plaastritega patsienti „ravima“?
Mina ei ole aga täpselt nii käitus Eesti200 ühiskonna haava ravimisel.

Venelase ja vaenlase vahel ei ole võrdusmärki ning integratsioon on paranemas, järgmine samm oleks olnud ühtsele eestikeelsele haridusele üleminek, mitte ebaeetiline PR kampaania. Odava populaarsuse otsingul suudeti välja vihastada ja solvata eestis elavaid venelasi ning kõiki eestlasi, kellel tutvusringkonnas venelasi ja süda õiges kohas. Tagasi vaadates oli 4.detsember Eesti 200-l märgiliselt tähtis päev, kui Riigikogus jäi ainult üks hääl puudu otsusest, mis oleks andnud voli Eesti vabariigi valitsusele muuta üldharidus eestikeelseks. Eesti 200 ainuisikuline esindaja, Margus Tsahkna, sellel hääletusel ei osalenud. Siin võib selgelt öelda, et Eesti 200 ei tahtnudki probleemi lahendada, sest siis oleksid nad oma poliitilise programmi peamisest fookusest ilma jäänud. Selgelt võitis poliittehnoloogia üle Eesti rahva heaolu ja seda kõike selgelt Tsahkna vedamisel.

Meie kultuurilise lõhega seonduvate probleemide lahendamisel on ainus viis kaasata teiste kultuuriliste päritoludega inimesi. Selle kampaania puhul tundub, et Eesti 200 kaasas mõttetööl ainult erakonna ladvikut. Selle tulemusena, tingituna läbimõtlematusest, sündisid plakatid, mis rikkusid ka reklaamiseadust. Kui Kristina Kallas muretseb, et tema nimetatud nö segregatsiooniprobleemist ei lasta rääkida, siis selle fopaa tagajärjel lükkub “Ühtse Eesti” kooli loomine veelgi edasi. Aitäh teile, Eesti 200, et suutsite eestlased vihaseks ajada, venelased vihaseks ajada ja Eesti riigi mainet ulatuslikult kahjustada. Aitäh mitte millegi eest.