Archive

Day: February 28, 2021

2 posts

Otto Karl Närska: eesti ja vene koolide lahusus lõhestab kogu ühiskonda

Otto Karl Närska: eesti ja vene koolide lahusus lõhestab kogu ühiskonda

Pannes aluse ühtsele eestikeelsele haridussüsteemile, paneme aluse ka ühtsemale Eestile.

Statistikaameti andmetel elab 2020. aasta seisuga Eesti Vabariigis ligi 327 000 vene emakeelega elanikku, kes moodustavad elanikkonnast ligi neljandiku.

Üldpildis on praegu nii, et kui oled eestlane, käid ühes maja õppimas, kui venelane, siis teises. See muster kandub ka ühiskonda edasi. Venelased elavad ja tegutsevad pigem ühes (info)ruumis ning eestlased teises. Sellega oleme saavutanud riigi, kus on kaks ühiskonda.

Keeleõpe peab algama lasteaiast

Oleme tänaseks elanud riigis, kus eesti keel on riigikeeleks juba 30 aastat. Kahjuks on Eesti ikka veel keeleliselt väga segregeeritud. Meie tööturul on tööle kandideerimise eeldusteks lisaks eesti keele oskusele ka vene keele kõnelemise oskus.

Eesti emakeelega elanikud ei pruugi saada tööd puuduliku vene keele oskuse pärast. Selle muutmiseks on üks lihtne lahendus – ühtne eestikeelne haridus

Teadlaste soovituste kohaselt tuleks keeleõppega alustada võimalikult varakult, sest lapsed salvestavad keelelist informatsiooni palju paremini kui täiskasvanud. Elanikkonna vaheliste keeleliste barjääride kaotamiseks peame vähemalt suhtlustasandil üksteisest aru saama.

Uues koalitsioonileppes on sisse toodud ühtsele eestikeelsele haridusele üleminekuks pinnase loomise punkt. See on heaks aluseks, kuna üleminek ei saa toimuda üleöö või paari aastaga. See muutus võtab aega terve generatsiooni. See tähendab, et alustada tuleb mitte ainult koolide, vaid ka lasteaedade reformimisega. Segakeelsed lasteaiad annavad võimaluse vene keelt kõnelevatel lastel õppida eesti keelt läbi mängimise.

Et eesti keel ja kultuur säiliksid, on tähtis, et tulevased põlvkonnad areneksid ühtses eestikeelses haridussüsteemis. Kui lasteaias valmib vundament, siis koolis jätkub seinade ja katuse ehitamine.

See tähendab meie kaunis emakeeles õppimist, sh lugemist ja kirjutamist. Kui lüüa põhikooli lõpuks numbrid kokku, siis saame, et laps on juba üle kümne aasta olnud päevas mitu tundi eestikeelses keskkonnas.

Nende aastatega omandatud teadmised peaksid olema piisavad, et meie riigikeel oleks suhtlustasandil selge.

Tasemevahe õpitulemustes

Praegu on venekeelsete koolide gümnaasiumiastmes ehitatud üles 60-40 süsteem. See tähendab, et vähemalt 60% minimaalsest õppemahust ehk 57 kursust peab olema õpetatud eesti keeles. See süsteem ei ole näidanud viljakaid tulemusi.

Gümnaasiumisse astudes on õpilane 16-aastane ning kui selleks ajaks ei ole õpilane saavutanud eesti keeles piisavat vilumust, siis on tal seda väga raske ka 60-40 õppekavaga saavutada. Seega jõuame tagasi selleni, et keelt peab hakkama õpetama varem kui gümnaasiumis.

Lisaks keelelisele erinevusele on meil erikeelsetes koolides ka suur tasemevahe. Üks rahvusvaheline mõõdupuu õpilaste õpiedukuse määramiseks on PISA test. Test koosneb kolmest osast: matemaatika, lugemine ja loodusteadused.

Viimane PISA test toimus aastal 2018 ja selles osales 79 riiki või majanduspiirkonda. Eesti saavutas Euroopas esimese ning maailma arvestuses viienda koha.

Eestis lahendasid testi nii vene- kui ka eestikeelse õppekava järgi õppivad 15-aastased noored. Tase nende kahe vahel oli märkimisväärne. Eesti õpilaste tulemused olid oluliselt paremad kui vene õppekeelega õpilaste tulemused – vastavalt 534 ja 492 punkti.

Ka toonane haridusminister Mailis Reps märkis, et ,,Tulemused on mõlemal paranenud, aga vahe on endiselt sees, eestikeelse kooli kasuks”.

Statistika ei valeta – eestikeelses koolikeskkonnas ja eestikeelse õppekavaga noored on ka õppeedukuselt vene noortest ees. Ühtse eestikeelse õppekavaga väheneks ka meie noorte hariduslik tasemevahe.

Kõik see kõlab küll paberil lihtsalt, kuid praktikas on iga muutus keeruline. Me peame lisaks koalitsiooni erakondadele ka ühiskonnana jõudma kokkuleppele ja arusaamale, et antud muutus on vajalik ja toob kasu nii Eesti riigile, kui ka igale indiviidile.

Lisaks peame leidma riigi rahakotist summa, millega välja koolitada suur hulk õpetajaid, töötada välja uued õppematerjalid ja tugisüsteemid. Summa on üpris suur, kuid see investeering on vajalik, et tulevikus oleks meil kahe ühiskonna asemel üks.

Hanah Lahe: rahu, Riho Terras, põlevkivist loobudes ei võta me kasutusele Venemaa gaasi

Hanah Lahe: rahu, Riho Terras, põlevkivist loobudes ei võta me kasutusele Venemaa gaasi

Euroopa Parlamendi saadiku Riho Terrase hiljuti avaldatud artikkel (EPL 07.02.21) rohepöördest on kirjutatud niisuguses valguses, nagu oleks keegi teda kliimateemadel raskelt eksitanud.

Terras kardab, et Eesti võtab kasutusele Venemaa gaasi ja võrdleb kliimaprobleemidega tegelevaid inimesi silmaklappe kandvate hobustega.

On tõsi, et põlevkivitööstus ja selle käekäik puudutavad Ida-Virumaad ja piirkonna elanikke sügavalt. Samuti on tõsi, et põlevkivienergeetikast loobumiseks on tarvis esmalt olla kindel uutes alternatiivides.

Ent keskkonnaministeerium on koostanud mitu erinevat kliima- ja energeetikateemalist uuringut ja arengukava, kust leiab teaduspõhist infot nii põlevkivienergeetikast väljumise kui alternatiivsete energiaallikate kohta. Samuti oleme saamas Euroopa Liidult õiglase ülemineku fondi rahasid üle 300 miljoni euro, toetamaks Ida-Virumaa energiapööret.

Seega on vale levitada arusaama, et rohepööret surutakse peale läbimõtlematult ja arvestamata haavatavaid sektoreid, neis töötavaid inimesi ning selliseid piirkondi ümbritsevat keskkonda. Saadik väidab, et midagi nii suurt nagu üks terve energeetikasektoriga seonduv saab kaduda äkitselt.

Rohelisem energia, mitte Vene gaas

Jääb arusaamatuks, miks Terrasel on tekkinud hirm, et võtame peale põlevkivienergeetikast loobumist kasutusele Vene gaasi. Põlevkivist loobumise eesmärk on saavutada rohelisem energeetikasektor ning selleks peame rakendama taastuvenergiat ja väiksema CO2-jalajäljega alternatiive. Mina ei ole veel ühtegi tõsist ja teaduspõhist argumenti kuulnud, miks peaksime lahti ütlema Eesti energiajulgeolekust ning alustama Vene gaasi tarbimist.

On lausa valus lugeda Terrase imestust, et mispärast soovib Eesti kliimaeesmärke saavutada 10-15 aastat enne Euroopa Komisjoni seatud tähtaega. Miks on ambitsioonikus saadikule niivõrd imestuspärane või vastumeelne? Ja mis ajast soovivad rahvaesindajad pigem olla tagurlikud kui eesrindlikud?

Eestil on võimalus näidata üles eeskujulikku kliimapoliitikat ning vähendada meie põlevkivitööstuse tekitatud jalajälge planeedile. Vaadates otsa iga päev süvenevale kliimakriisile, on selge, et selle lahendamiseks me just kõrgeid ambitsioone vajamegi, sest tegutseda tuleb kiirelt.

Viimaseks – Terras kirjutab: “Surve rohepöördele on suur.” Huvitav tõesti, miks? Kas surve taga on ainult poliitilised huvid või on meie planeet ja elukeskkond päriselt ohus? Kas on võimalik, et kliimakriisi lahendamine on tulevastele põlvedele eksistentsi küsimus?

Loodan väga, et saadik leiab nendele küsimustele vastused ning harib end kliimateemadel, kuna tema praegused seisukohad on tagurlikud ja teadmised tunduvad olevat kesised. Minu arvamus on, et rohepööret peaksid juhtima teaduspõhised fanaatikud, kellel on peale majandushuvide ka soov hoida keskkonda ja kliimakriis lahendada.